Ülejõel jätkub põhjust pidutsemiseks

FOTO: Henn Soodla

Ülejõel on põhjust kaks korda rõõmust rõkatada. Täpselt 160 aastat tagasi pani Johann Woldemar Jannsen oma varanatukese Vändras hobuvankrile ja kolis Pärnusse, et asutada Ülejõel vallakool.

Nagu on oma raamatus kirja pannud nüüdseks meie hulgast lahkunud kooliajaloolane Hugo-Herbert Artma, oli Ülejõe algkooli avamine selle linnaosa elanikele õnnistusrikkaim päev nende elus. Sellest sai emakeelse hariduse ja kultuuri sünnipäev.

Maakeelne haridus Ülejõel

1819. aastal välja antud ”Liivimaa talurahva seadus” nägi ette, et kõik lapsed alates kümnendast eluaastast pidid lugema, õppima katekismust ja tundma lihtsamaid kirikulaule. Koolis käidi 10. novembrist 10. märtsini.

Üleastumiste puhul võis koolmeister lapsi noomida, kinni jätta või vitsa tarvitada. Koolist puudutud päevade eest määrati vanematele trahv viis kopikat päeva eest. Hooletu õpetamise korral oli trahviraha koolmeistrile kuni üks hõberubla. Õppetööd kontrollis kaks korda aastas kirikuõpetaja.

1840. aastate talurahvarahutused ja usuvahetusliikumine mõjutasid rahvakoolide arengut. Kooliõpetuse kaudu loodeti suurendada talurahva vaimset mõjutamist. See kajastus 1849. aasta ”Liivimaa talurahva seaduses”, mis siiski erines eelmisest üsna vähe.

Samal aastal anti välja ”Koli-seadus”, kus fikseeriti täpselt Liivimaa koolmeistrile ette nähtud oskused, koolipidamise kord ja päevakava ning anti metoodilisi juhendeid õppetöö korraldamiseks.

Tunniplaani kohaselt algas koolipäev vaimuliku laulu ja palvega. Sellele järgnes piiblitund, siis lugema ja kirjutama õpetamine, kuid vaid juhul, kui need ained olid kavas.

Pärastlõunal loeti katekismust ja tehti rehkendamist, kuid viimasena mainitu polnud kohustuslik.

Päeva lõpul õpiti kirikulaule. Kooli põhiülesandeks jäi kristliku koguduseliikme kasvatamine.

Üsna varsti muudeti kirjutamine ja rehkendamine kohustuslikuks, kuid tütarlaste puhul ei peetud seda vajalikuks, selle asemel soovitati õpetada käsitööd.

Puudutud päevade eest laekuv trahviraha lubati kasutada vajalike õppetarvete muretsemiseks.

Jannseni koolist Ülejõe gümnaasiumiks

1850. aastaks olid Pärnu kihelkonnas asutatud külakoolid juba Kärbul, Ridalepas, Nurmes, Räägul, Uulus ja Reinses. Pärnu linnas regulaarset õppetööd eesti lastele veel ei toimunud.

Papa Jannseni kool kui esimene eestikeelne alustas tööd praeguse Lydia Koidula memoriaalmuuseumi ruumides. Koolijuhatajat aitas õppetöö korraldamisel tütar Lydia. Võib arvata, et just sellest tõigast ajendatuna omandaski neiu koduõpetaja kutse.

Hariduselu organisatoorsetest, poliitilistest ja olmepõhjustest tingituna on kool 160 aasta jooksul kandnud eri nime, nagu Pärnu linna poeglaste III algkool, Pärnu linna poeglaste II algkool, Pärnu linna II algkool, Pärnu II mittetäielik keskkool. Tegemist on olnud koolile paremini sobivate õpperuumide leidmisega. Sellised ”kolimised” on läbi teinud kõik Eesti eakamad koolid.

Kuna läinud sajandi 50ndatel puudus Ülejõel venekeelne kool, reorganiseeriti rida Pärnu koole. Samal ajal oli lõppjärgus uue koolimaja ehitus Tallinna maanteel.

Nii tuligi Pärnu II mittetäielikul keskkoolil, mida rahva hulgas tunti tänu asukohale Laadaplatsi koolina, loovutada oma ruumid Pärnu Vene põhikoolile.

Kõik õpilased, välja arvatud mõni erand, ja hulk õpetajaid alustasid õppeaastat uues koolimajas, mis sel ajal oli Pärnu IV keskkool.

Kuna koolil esimesel õppeaastal abituriente ei olnud, anti esimene keskharidust tõendav dokument Ülejõel välja 1960. aasta kevadel. Selle sai praegune tuntud politoloog ja õppejõud Toomas Alatalu.

Niisiis oli Ülejõe esimesest vallakoolist kasvanud linnaosa esimene keskharidust andev õppeasutus, mis praegu kannab Pärnu Ülejõe gümnaasiumi nime.

Pidutsemiseks on põhjust küllaga: 160 aastat eestikeelset algharidust ja 50 aastat keskharidust Ülejõel.

Tagasi üles