Eurobaromeetri äsjane uuring väidab, et eestlased suhtuvad arengumaade abistamisse tõrksalt. 71 protsenti meie elanikest leiab, et arenguabi andmine on oluline, ent see jääb alla Euroopa Liidu keskmisele, mis on 85 protsenti. Abivalmiduse skaalal on koos Eestiga tagaotsas Läti, Leedu, Sloveenia, Bulgaaria, kuid isegi sellises ”vanas“ ELi riigis nagu Prantsusmaa on abimeelseid vaid 78 protsenti.
71 protsenti Eesti elanikest ei arva, et nad üksikisikuna saaksid mõjutada vaesuse vastu võitlemist arengumaades (ELi keskmine 45 protsenti). Mis puutub aga arengumaade tuleviku seisukohalt kiireloomulistesse väljakutsetesse, siis selles meie elanike ja ELi keskmise arvamuse vahel suurt lõhet ei ole. Mõnevõrra olulisemaks peame ELi keskmisest arengumaade toiduga kindlustatust ja põllumajandust. See on loomulik, sest paremad saagid võimaldavad arengumaadel ise toime tulla.
Kui midagi üldse ette heita, on meie inimesed ilmselt vähe informeeritud, kuidas igaüks saaks kaasa aidata arengumaade abistamisele.
Riiklikust aspektist on Eesti arengukoostöö ja humanitaarabi osas lausa eeskujulik. Olles ise vaevu jalad alla saanud, määrati esimest korda riigieelarves teiste riikide arengu toetuseks 440 000 eurot 1998. aastal. Summa, mis igal aastal on kulutatud arenguabile, kasvas enne masu lausa hüppeliselt.
Vahepealne tagasilangus on asendunud taas tõusuga. Näiteks 2012. aastal anti arenguabi 17,6 miljoni euro eest. See moodustas 0,11 protsenti Eesti sisemajanduse kogutoodangust. Sel aastal on seatud eesmärgiks jõuda 0,17 protsendini. Igal 0,01 protsenti tähendab suurt summat. Läinud aastal eraldas Eesti 40 korral raha humanitaarabiks. Suuremad eraldised olid ebolaga võitlemiseks (230 000) ja Iraagi sisepagulaste olukorra leevendamiseks (200 000). Selline on riiklik poliitika.
Siia pole arvestatud seda abi, mida on kogutud ja hädalistele toimetatud kodanikualgatuse korras. Mida oleme võimelised pakkuma, seda abi ei keelata kellelegi. Seetõttu on Eurobaromeetri järeldused paras jura.