Kommentaar: Marss, ÜRO eriistung ja terrorismi arutelu

Ühtsusmarss Pariisis. Esireas on riigipead-valitsusjuhid, juhtnööre jagab Prantsuse presdient. Foto: Reuters

Sündmused Pariisis 7.–9. jaanuaril naelutasid teleka ette ja muidugi tekkis huvi, kuidas Prantsusmaa rahvas reageerib madala reitinguga presidendi Francois Hollande’i üleskutsele tulla pühapäeval ühtsusmarsile, et öelda ”jah“ sõnavabadusele ja ”ei“ terrorismile. Kohe anti teada, et parempoolse Rahvusrinde juhti Marine Le Peni marssima ei kutsuta.

Seejärel tulid teated, et marsile tulevad Saksamaa kantsler, Briti, Itaalia, Belgia ja Hispaania peaminister, Euroopa Liidu juhid, samuti Ukraina president, ülejäänud ELi riikide ja prantsuskeelsete riikide esindajad, see tähendas eeskätt välisministrite osalust. Frankofoonide grupist andis tooni Mali (ajutine) president Ibrahim Keita, kes pidevalt marssis Hollande’i käevangus. Prantsusmaa presidenti toetas teiselt poolt Angela Merkel.

Kui meenutada, et Mali oli esimene koht, kuhu Liibüa kukutatud diktaatori Muammar Gaddafi jõude jäänud väepealikud suundusid, et aastal 2012 teha seal Azania riik, mis Prantsuse vägede abil likvideeriti, peaks Hollande’i rõhuasetus selge olema. Paraku tasub teada sedagi, et pärast Azania kaotamist läksid palga ja peremeheta jäänud sõjardid Nigerisse, Tšaadi, Kesk-Aafrika Vabariiki (kuhu vilistati kohale Eesti kaitseväe esinduski) ja möllavad praegu veel Kenyas, Somaalias ja Nigerias. Muide, viimasena nimetatus pandi 10. jaanuaril toime võigas tegu, kui arvatavalt kümneaastane tüdruk-enesetapja saatis teise ilma 16 inimest.