Kord ammu Uurali sunnitöölaagris enne uinumist tõrjusin oma kurvad mõtted tehniliste mõtetega. Konstrueerisin Pärnu jõele betoontammi, analüüsisin supelranda tõusuvee tõket üleujutuste vältimiseks.
Kaks utoopilist mõtet
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nendest üks oli päris utoopiline. Nüüd meenutan seda. See on Vallikraavi vee puhastamine suplemis-kõlbuliseks. Seda sellepärast et tänavu Vallikraav edenes oma tiigrihüppega. Ja paljastas oma sisu surnud kaladega.
Esimene utoopiline mõte
Mõtlen jälle, olles kaugel Pärnust, enne uinumist selle utoopilise plaani peale. Seda ergutas PP artikkel ja foto Vallikraavis suplevatest poistest. Kui ikka palavus jõuab 32 kraadini, siis on selles looduslikult puhtas kuid seaduste järgi reostatud vees valmis suplema isegi looduskaitsjad ja sanitaararstid. Kongo jõgi on elusa looduse jääkidest küllastatud, kuid jõehobudel ja krokodillidel ei ole suplemise keeldu.
Seisev vesi "läheb hapuks". Minu utoopilise plaani järgi Vallikraavi vesi puhastatakse veevahetusega. Vallikraavi kaevajad arvestasid valesti kui nad tegid selle ümber linna sõdade ootusel. Kuid sõjad läksid vallikraavist kaugelt mööda. Selle vallikraavi osa asemel, mis praegu on kinni aetud, oleks nad pidanud Tallinna värava juurest keerama kanali otse mere poole.
Minu skeem algab öise elektri jõul merevee pumpamisega settebasseini, sealt läheb see vabavooluga ujulasse ja sealt väikest lahtist kanalit pidi Vallikraavi. Sealt tõrjutakse tume vesi jõkke ja asemele jääb Pärnu mere rohelise tooniga vesi.
Merevesi on natuke sogane. Selle vea parandamiseks projekteerisin settimise basseini Rannaparki. Settebasseini kõrvale projekteerisin välisujula. Settebassein on meetri võrra kõrgemal ja vesi lastakse isevooluga ujulasse. Päike soojendab settebasseini ja ujula vett. Jahedamatel ilmadel saab selle vett soojendada nii et Pärnu rannapargi mereveega ujulas ujutakse mai kuust septembrini. Mis seal imestada, Moskvas ujuti sellises talv läbi.
Vallikraavis suplemiseks on vaja välja pumbata põhjamuda ja asendada liivaga. Kui kahtlesin kas tööde maht pole liiga suur, siis mõtlesin Pärnu muulide peale. Need ehitati siis kui ei olnud mootori jõudu. Kui praegu võimsate mootorite ajastul ei suudeta inimeste jõul ehitatud muulidega võrreldavaid ehitisi rajada, siis on tegu vaimujõu nõrkusega. Seda oli Pärnu 150 aasta taguses minevikus. Kas tunnistame praegust jõuetust? Et minevikus on kõik suured asjad, muulid ja vallikraav tehtud ja rohkem pole võimalik. Minevikus tehti sadamakai mida praegu ei suudeta uuendada.
Teine utoopiline mõte
Linnavolinik E.-J. Laarmanni, insener Udrase ja paljude mõtlejate arvates oleks vaja meenutada millised tööstused olid Pärnus enne šokiteraapiat. Kas on võimalik taastada sellist tootmist? Siis oleks tööd millest maksud täidaksid linna eelarvet nii et suudetakse teostada ka utoopilised ideed mis oleksid võrreldavad vallikraavi kaevamise ja nuulide ehitamisega.
Liha-, piima-, aedvilja ja linatöötlemise tooraine tuli Pärnu maakonna põldudelt. Kui nüüd mõtlen selle taastamisele, siis see on minu teine utoopiline idee. Maa tühjenemine algas Stalini valitsuse all ja selle viisid lõpule Eesti oma poliitikud oma šokiteraapiaga. Üheksakümnendate keskel Pärnust Valgamaale sõites nägime ohakaõitest lillat välja. Mõne aja pärast tuul lennutas valgeid tutte lnii et seda nimetati kesksuviseks lumetuisuks. Tõrva linnast Pärnu pool oli asutus "avatud 24 tundi". Seal nuttis noor talumees et naine läks kolme lapsega Soome. No mis tal muud teha oligi alkoholisse uppuval Eestimaal! Vaba riigi oma poliitika!
Maaelu taastamise ei oleks enam utoopiline mõte kui Eesti valitsused tegeleksid riigi ja rahva elu korraldamisega. Praegu nad ainult valitsevad. Tore on valitseda! Sõida muudkui maailmas ringi igasugustel konveretsidel ja visiitidel. Tööd teha ja oma maa ja rahva elu pole vaja korraldada, las see voolab ise Euroopa abiga. Aga et valitsused hakkaks Eesti elu korraldama, on juba minu kolmas utoopiline mõte.
Need kaks (utoopilist) mõtet oleks nagu täiesti erinevatest valdkondadest. Kuid tegelikkuses on need nagu kaksikud. Kui on tootmist, siis on ka rikkust millega esmapilgul utoopilisi ehitusi rajada.