:format(webp)/nginx/o/2017/03/28/6496501t1ha48f.jpg)
/nginx/o/2015/01/16/3684717t1h614b.jpg)
„Kõik viitab sellele, et minust peaks saama tundetu robot,“ arvab Miili. „Aastavahetusel ja jaanuaris peetud lapselapse sünnipäeval kallistasin ma Skype’i.“
Tellijale
„Uus aeg, uus aeg,“ ohkab Miili
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Miili elab rannakülas. Üksi nagu hunt. Poolteist aastat juba. Tütrepere, kes tema juures oli, kolis marjamaale. Ikka välismaale, kuhu siis veel. Mees sai kohe tööd, tütar otsib siiani. Miili ei jõudnud jõulusid ära oodata – ehk ikka tulevad! Aga ei tulnud. Välismaal on sisseelamine raske ja kulukas. „Ema, kannata pisut,“ oli tütar palunud.