iDeal kampaania

Eliisabeti kirik sai barokkoreli asemel tänapäevase

Hardo Kriisa ja tema suguvõsa on valmistanud Eesti kirikutesse ligi 50 orelit.

FOTO: Urmas Luik

“Eliisabeti kiriku orelit pole päris õige nimetada barokkoreliks, asi on sellest kaugel,” kinnitab orelimeister Hardo Kriisa läinud reedel Pärnus Eliisabeti kirikus pühitsetud pilli kohta. “Ta on ikka tänapäeva orel.”


Orelimeister räägib, missugune orel kirikut tegelikult ehib ja kuidas sellised pillid ühes Baltimaade suurematest orelitöökodadest valmivad.

“Barokk on vaid eeskujuks võetud, samal ajal arvestasin natuke romantiliste registritega,” nendib Kriisa, kelle arvates järeleaimamine end ei õigusta. “See on umbes nagu kunstis: võtad teise maali ja maalid järele. See pole originaalne. Siis peaks sama ruum ka olema,” toob meister esile aspekti, miks koopia pingutustele vaatamata originaali moodi kõlama ei pruugi hakata. Juba lapsena isal oreleid remontida aidanud Kriisa sõnutsi on inimenegi ajaga muutunud, kuna keskkond mõjutab meid kõiki.

Huvi peab olema

Hardo Kriisa orelimeistri tee alguse kohta uurides peab minema ajas tagasi aastasse 1953, kui Kriisa oli abiks Põltsamaa oreli ehitamisel. “Vaat siis tekkis huvi!” meenutab mees, kes oma töös peabki ametioskuste kõrval hädavajalikuks just huvi olemasolu. “See on nagu muusika õppimisega. Lapsed pannakse alguses muusikakooli mõnes mõttes sunniviisil. Hiljem paistab, kellel tekib huvi ja kellel ei teki.”

Kriisagi on õppinud muusikat, ehkki ehitus teda rohkem huvitas. Ta õppis lastemuusikakoolis, Tallinna muusikakoolis ja astus konservatooriumigi, kuid see jäi tal temast sõltumata põhjustel pooleli. “Mulle öeldi otse, et kui te puhkpilli õpiksite, siis me hoiaksime teid,” meenutab Kriisa, kes ise küll kirikus mängimas ei käinud, kuid kuna kaaslased käisid ja see üldiselt keelatud oli, võetigi eriala õppekavast maha.

Tallinna filharmoonias pilli korras hoides tutvus Kriisa Rolf Uusväljaga, kes tol ajal seal harjutas. Temaltki õppis Kriisa, mismoodi orelit organisti pilguga näha. Hiljem töötas Uusväli orelitöökojas konsultandina. “Tavaorganistid ei teadnud nii palju oreliehitusest, kui tema teadis,” räägib Kriisa.

Kriisa pole oma suguvõsas esimene ega viimane orelimeister. Oreleid ehitas juba tema vanaisa ja ehitab poegki.

Orelimeistri mitu ametit

Enne kui inimene on valmis ise oreli tegema, tuleb läbida oreliehituskool ja töötada mõnes firmas vähemalt kümme aastat.

Oreliehituskoolide probleem seisneb Kriisa väitel aga selles, et seal saab õppida vaid üht eriala, ehkki meister peaks tundma tervikut.

Orelimeistri töö ei kuulu kergete kilda: ta peab korraga valdama mitmesuguseid oskusi, sealhulgas orelimängu. “Peab oskama puidu-, metalli- ja nahatööd. Tinasulamid tuleb ise teha. Tehnilised teadmised peavad laiad olema,” loetleb Kriisa oreliehitajale kasuks tulevaid oskusi. Oreliehitusel läheb tarvis organisti, kunstnikku ja tisleritki.

Ehkki oreliehitus suures osas käsitöö on, tuleb töötada masinategagi. “Kõik oleneb sellest, kui palju ise teha. Tänapäeval on võimalik paljudest firmadest tellida valmisdetaile, siis pole muud midagi vaja kui kruvikeerajat,” räägib Kriisa.

Ometi on olnud aegu, kui tõepoolest kõik ise teha tuli. “Me tegime elektrimootoreid, magneteid, isegi nahka sai pargitud,” mainib Kriisa ja meenutab, kuidas nõukogude ajal polnud saada küllalt pikka messingtraati ja mismoodi seda siis pikemaks tõmmati.

Baltimaade suurimaid orelitöökodasid

Paljudele võib tulla uudisena, et Baltimaade üks suurimaid, viie inimesega orelitöökoda paikneb Eestis Rakveres.

“Kui meil on mõni suurem töö käsil, saame inimesi juurde võtta,” märgib Kriisa, kelle poegadest üks, Hollan, töötab firmas, ülejäänud kaks aga käivad suurematel töödel abiks.

Võrreldes varasemaga, on orelitöökoja ülalpidamises paljugi muutunud. “Nõukogude ajal oli töökoda otse kodus: elu- ja kõrvalruumides,” meenutab Kriisa. Tööd orelimeistritele toona jätkus.

Kriisa Ameerikasse elama läinud onulgi tuli oreleid meisterdada oma garaaþis ja elutoas. See ei takistanud tal küllaltki suuri pille valmistada.

Nii võib Rakvere töökoja praegusi olusid lausa luksuslikeks pidada. “Töökojaruum on peaaegu 600 ruutmeetrit ning eraldi on veel montaažisaal,” ütleb Kriisa.

Ainus asi, mille üle Kriisa kurdab, on töö vähesus. “Ainult remondid ja parandused,” tõdeb ta. Et paljud kirikud on orelita, siis tööd justkui jätkuks, ometi ei hooli iga kogudus omale pilli muretsemisest.

“Raskuspunktid on muutunud. Kogudused on väiksemaks jäänud. Kuna orel on kallis, rahuldutakse elektroonilise muusikariistaga. Kui pole korralikku organisti, ei teki vajadust oreli järele,” loetleb Kriisa põhjusi, miks kogudused endale orelit muretseda ei soovi.

“Koguduse elu sõltub väga palju õpetajast ja organistist. Need on kaks kõige tähtsamat inimest kiriku juures,” arvab Kriisa. Nentides, et organist võib olla orelist väga huvitatud, kuid kogudusel on muud prioriteedid: nad tahaksid hoopis katust parandada.

Oskamatus orelit väärtustada võib Kriisa sõnutsi tuleneda väikestest asjadest, nagu turistidele mõeldud trükistest. “Brošüüris “Teeliste kirikud” on üles loetud, millal kirik on ehitatud, kes on teinud altarimaali ja mis on kirikus veel vaatamisväärset, oreli kohta pole aga sõnagi,” avaldab Kriisa kurvastust.

Ometi on meistril põhjust rõõmustadagi, näiteks selle üle, et Eliisabeti kirikus on tore õpetaja ja külastajad imetlevad tema tööd.

“Tulevad kirikusse, tulevad orelit pildistama, siis pööravad ümber ja näevad teist orelit,” räägib mees, kelle suguvõsa on teinud orelid pea kõikidesse Võrumaa kirikutesse, Paide, Rakvere, Türi, Suure-Jaani, Rapla, Lüganuse ja Jõhvi kogudusele.

 

Tagasi üles