Valter Parve: Oliveris algas 20. aastaring

Valter Parve. Foto: Henn Soodla

Neli päeva enne Eesti taasiseseisvumist, 16. augustil 1991 asusime Pärnus rajama varjupaika väärkoheldud lastele, initsiaatorid olid minu mäletamist mööda Vaike Aller ja Hiie Martinson.

Linna tollastel juhtidel eesotsas linnapea Jaak Saarniiduga jätkus missioonitunnet ja ettenägelikkust hakata laduma hoolekande alusmüüre, just aasta enne seda oli avanud uksed tugikodu Maarja. Valisime Charles Dickensile mõeldes oma asutuse nimeks Oliver ja seda silti võib praegugi meie kunagise kodu seinal Supeluse ja Esplanaadi tänava nurgal näha.

Paar kuud pärast meid tekkisid samalaadsed asutused Ääsmäel ja Tartus, vajadus varjupaigateenuse järele oli ilmne. Mõnel päeval oli vägivalla, hoolimatuse, nälja eest meie majja kaitset otsima tulnud 15–16 last, vahel harva sekka emasidki. Meenub vanaema, kelle tütretütar pikaks ajaks vangi mõisteti ja kes tolle pisipoisi kasvatamisega enam toime ei tulnud ning meilt lõpuks abi palus.

Olin algaastatel tolle asutuse juht ega saa erapooletult hinnata oma töö tõhusust, kuid tänu haruldaselt koostöö- ja õppimisvõimelisele meeskonnale suutsime korvata suurima puudujäägi: mitte keegi Oliveri rajamisega alustanutest polnud kunagi ühtegi varjupaika näinud.

Oli vajadus midagi ette võtta

Juba esimese tööaasta järel oli selge, et põhikirjaliselt vaid kaheks kuuks mõeldud ajutine eluase ei lahenda probleeme, alles kujunevast lastekaitsest polnud küllaldaselt abi tulemas ja nii pidime ise tühimikke täitma. Kõigepealt pakkuma päevast tegevust ja toitu neile, kes juba olid tagasi oma koju suunatud, kuid jätkuvalt end ebaturvaliselt tundsid. Teenuseks niisiis laste päevakeskus.

Suurem mure oli nendega, kes olude sunnil jäid Oliveri pikemaks ajaks (isegi aastaks) pidama. Lahendus koitis 1992. aasta sügisel, kui õpetajana Taanis praktikal olin ja seal juhuse tahtel kasupereagentuuri külastasin.

Mõte anda vanemliku hoolitsuseta jäänud lapsed hoolduslepingu alusel sobivasse peresse tundus meilegi hea. Pärast asja olemust tutvustavaid artikleid Pärnu tollastes lehtedes hakkasime otsima ajutist elukohta kaksikutele, kelle pärast Pärnu haiglas väga mures oldi.

Uue teenuse - praeguse nimetusega perekonnas hooldamine - esimene kirjalik leping sai allkirjad 23. mail 1993. Kahjuks on elu vahepeal kiiresti arenenud, paljudel juhtudel tõhusam kasuperendus hakanud hääbuma ja praegu on Eesti lastekodudes ehk asenduskodudes ligikaudu 1200 last, peredes vaid 400. Riigi rahakotist rääkides: ühe lapse koht asutuses maksab 10 000 – 16 000, kasuperes 3000 krooni kuus.

Esitatud suhe tundub raiskamisena ja Pärnu maksumaksjad võiksid selle kohta aru pärida riigikogu liikmetelt, kui need siinkandis jälle oma saavutusi tutvustavad.

Varjupaigas lisandusid 1997. aastal psühholoogiline kriisinõustamine, 2005. aastal asenduskodu ja suhteliselt hiljuti, 2007. aastal tugiisiku teenus. Viimasena nimetatu mahtu oleks minu arvates vaja märgatavalt kasvatada, sest eri abiprogrammidesse (sealulgas õpilaskodusse) suunatud laste aitamine jääb poolikuks, kui nende pered on jäetud ülivajaliku moraalse toetuse ja professionaalse abita.

Kõik olid omad

Varjupaik tehti küll vaid oma linna lastele, kuid uksed olid avatud kõigile hädalistele. Nii ongi hoolealuseid olnud pea igast Eesti nurgast, kuni nende koduvalda on teavitatud ja sealt siis kas lastele järele tuldud või teenuse eest maksma hakatud.

Aga näiteks psühholoogiline kriisiabi on tänini tasuta kättesaadav kõigile elukohast hoolimata ja nii elab kaugelt üle poole selle saajatest väljaspool Pärnu linna. Kuna pereabikeskuse (Oliveri praegune nimi) eelarves kulub nimetatud teenusele ligi 500 000 krooni aastas, võiks toda Pärnu pakutavat anonüümset kriisiabi käsitada kui linna sissemakset Pärnumaa omavalitsuste liidu ühiskassasse.

Mõni probleem

Pole enam oma kodu. Oliveri maja jäi pärijatele tagastamata kui oluline sotsiaalne objekt, ometi pandi see hoone hiljem müüki ja poliitikud kupatasid pereabikeskuse linna servale lasteaia kaasüüriliseks. Töötingimused küll paranesid oluliselt, kuid tegemist oli lühinägeliku otsusega, sest nüüd napib linnas koolieelse lastehoiu kohti. Peale eelmainitud tugiisiku teema on järjest kasvanud oht, et kahetsusväärselt suur osa Eestis sündinud lastest jääb täiskasvanuna koormama sotsiaal- või kriminaalhoolekannet, isiklik ja perekondlik traagika veel kõigepealt.

Pereabikeskuse 2005. aastast pakutav alaealise õigusrikkuja rehabilitatsiooniteenus on hädavajalik, kuid siiski vaid reageerimine tagajärgedele. Suvel ilmunud “Eesti inimvara raport” ei jäta kahtlust, et kohe tuleb otsustavalt tegutsema hakata, ja üks võimalusi ennetustöös oleks luua/laiendada võimalusi käitumishäiretega laste rehabilitatsiooniks.

Jõudu kummitusele!

Räägitakse, et enne ilmasõda oli varjupaiga koduks olnud maja asukate kallal toime pandud koletu ülekohtune tegu, ohvri hing ei leia rahu ja käib seal jätkuvalt kummitamas. Mitu Oliveri toonast kasvatajat teab sellest oma värvikate kogemuste põhjal pajatada.

Minul ei ole sedasorti kontakte ette tulnud, kuid mul pole põhjust lugupeetavate kunagiste kolleegide sõnu kahtluse alla seada. Nii soovingi, et kummitus külastaks neid kodusid, kabinette ja ajusid, kus laste arenguvajadused, turvalisus, õnnetunne ikka veel tagaplaanil on.

Koolirõõmu kõigile!