Paistab, et ükskõik mida ei proovita, Eestimaa Rahvaliidul ei õnnestu mülkast välja rabelda. Rahvaliit on kaotanud hulga liikmeid, kes lahkusid pärast nurjunud ühinemiskatset Sotsiaaldemokraatliku Erakonnaga. Ometi on Rahvaliidul liikmeid veel küll, kuid keegi ei tea, kui paljud neist on erakonda niisama tukkuma jäänud.
Kui Rahvaliidu etteotsa astus kunagine telestaar ja vahepeal poliitiku leiba maitsnud, kuid tippu mittejõudnud Juhan Aare, võis õrnalt loota, et erakonnas taastub rahu ja suudetakse hakata tegelema sisuliste asjadega. Rahvaliidul on kaalul palju ning praegu peaksid nad tegutsema sihikindlalt, silmis eesmärk. Mis on ei rohkem ega vähem kui püsimajäämine, sest kui järgmisel aastal riigikogu ukse taha jäetakse, võib koli lõplikult kokku panna.
Eelmisel nädalal hakkas Rahvaliidu peasekretär Lauri Vitsut avalikult kõnelema sellest, et Aare on erakonna niigi kõhnukesest rahakotist mõned tuhanded võtnud ja seda raha omatahtsi kasutanud. Aare ei jäänud sõna võlgu, teatades, et “vaja on peasekretäri, kes tegeleks oma töö, mitte erakonna rahaga sahkerdamisega”.
Avalikkuse ees musta pesu pesemisele järgnes avalik leppimine, mis pakkus juba ainult sportlikku huvi. Aare lubas, et 177 000 krooni, mis Rahvaliidu arvelt temaga seotud Eesti Kultuurfilmile läks, saab tagasi makstud. Vitsut lubas omakorda raamatupidamislikud arusaamatused selgeks siluda.
Kui arvestamata jätta lapsus, kui Aare nimetas Eesti Kultuurfilmi erakonna võimalikuks sponsoriks, unustades, et ettevõtted erakondi toetada ei tohi, oli kogu see eelmise nädala Rahvaliidu jant tühi töö ja vaimu närimine.
Kui Rahvaliit oma sisetülidega jätkab, kaotab ta viimasegi toetuse ja järjest reaalsemaks muutub erakonna kadumine Eesti poliitiliselt areenilt. Nišiparteina, mis võiks eksisteerida riigikogus esindamatagi, pole Rahvaliidul oma nägu ega küllaldast sõnumit. Seetõttu maksab iga nende väike viga väga palju ja katet sellele ei ole.
Kui Rahvaliidu võtmeisikud hakkasid mereröövlitena aaret otsima ja selle viimaks leidsid, lootsid nad kirstu avades näha kulda ja kalliskive. Aga nende kahjuks toob iga nädal selgust, et vääriskivide asemel sisaldas aare odavat ülevärvitud plastmassi.
Parafraseerides hüüdlauset, millega Juhan Aare omal ajal eestlaste südamesse jõudis, “Fosforiit? Tänan, ei!”, ütlevad nii ülejäänud erakonnad kui valijad: “Rahvaliit? Tänan, ei!”