Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2015/01/22/3699713t1h6b55.jpg)
Tahaksin olla niisama optimistlik kui Toomas Kivimägi (vt Toomas Kivimägi, “Kas meid ikka jätkub”, PP 20.01) ja rõõmustan selle üle, et eelmisel aastal sündis Pärnus kümme last rohkem kui aasta varem, kuid olgem ausad: riigi tasandil on vähene sündimus juba ammu võtnud epideemia mõõtme.
See ei puuduta ainult noori, kes võiksid olla väga head emad ja isad, vaid nende vanemaid, kellelt on võetud võimalus olla au ja uhkusega vanaema ja vanaisa rollis. Tsiteerides Andres Arrakut: “Tegemist on perekonna kriisiga, mis on järgneva finants- ja majanduskriisi eeldus.“ Lastepuudus mõjutab meid kõiki praegu ja veel teravamalt lähitulevikus.