Kommentaar: Suurte silm on Läti kõrval peal Eestilgi

Lõunanaabritel käib vilgas valimiskampaania ja kuna valitakse laupäeval, on oktoobri esimese pühapäeva õhtuks klaar, kes teeb Läti poliitikat järgneval neljal aastal. Sedapuhku räägiks valimiskampaania mõjutamisest väljast, mida kevadine tähtede seis ei tõotanud.

Tormi külvajaks sai Moskva linnapea Juri Luþkov, kelle varasemad suupruukimised Venemaa õigustest Sevastopoli suhtes tõid talle kaela sissesõidukeelu Ukrainasse (nüüd on see otsus tühistatud). 25. augustil Riia linnapea venelase Nils Uðakovsi kutsel Jelgava vana-uue autotehase tootmisliini avamisele saabunud Luþkov teadis, mis tegi, kui kuulutas, et ”vene keelest saab Läti riigikeel”.

Lätlastel oli võimatu reageerimata jätta ja koguni president Valdis Zatlers teatas – tõsi, oma blogis –, et riigikeeleks jääb üks ja ainus – läti keel. Kuna aga Uðakovsi seljataguse Ühtsuse partner on Jedinaja Rossija, mille liige Luþkov on, kuulutasid Läti poliitikud kärmelt, et Moskva linnapea suu läbi kõneleb Ühtsus. Ühtsuse peaministrikandidaat Janis Urbanovits teatas nüüd kiiresti, et Luþkovi arvamus on hoopiski teise (põhiliselt) venelaste valimisliidu ”Inimõiguste eest Lätis” loosung.

Esmaspäeval nimetas viimasena mainitu on peaministrikandidaadiks omaaegse intri ja praeguse Euroopa parlamendi liikme Tatjana Þdanoka, kes vene keele asemel seadis esiplaanile ”kõigi õiguste saavutamise venelastele Lätis” ja pakkus välispoliitikas patsifismi ehk Läti mitteosalemist Afganistani sõjas. Jääb oodata, kuidas mõjub teise riigikeele jutt mõlema valimisliidu häälte arvule.

Luþkovi soolol oli teatud eelpind, sest Läti ladvik on juba pikalt heietanud suhete paranemisest Venemaaga ja loodab president Zatlersi ametliku visiidi toimumist.

Samu mõtteid heietab osa Eesti ladvikust, ent teistsuguses seisus. Esiteks on ametis endiselt Andrus Ansip ja teiseks tasub meenutada, et Läti jõudis erinevalt Eestist 2007. aastal piirilepingu Venemaaga sõlmida ja ratifitseerida.

Pärast niisugust sissejuhatust mingem Läti valimiskampaania teise väliskülalise juurde. See on Angela Merkel, Saksamaa kantsler. Tema 6.-7. septembri visiit Lätti on paras üllatus, sest algul pidi ta külastama üksnes Leedut seoses Läänemere riikide tippkohtumisega seal. Kuna aga Saksamaa president astus tagasi, siis niigi miinimumini lühendatud külaskäik tühistati ja lubati tulla hiljem.

Mõne aja pärast tuli kuupäevgi – 6. september ja nüüd selgub, et Merkel käib nii Leedus kui Lätis. Kui meenutada, et suurtel on kombeks külastada kas vaid üht Balti riikidest (Clinton, Bush) või kiirkorras kõiki kolme (Schröder, Blair), siis … Merkel oli siiski Tallinnas augustis 2008 (pärast sõda Georgias). Ent üritagem seekordset Eesti välistamist vaadelda reset-poliitika valguses.

Kahest momendist Eesti kahjuks oli ülal juttu. Ometi on Läti ja Leedu viimasel ajal olnud ainsad Venemaa naabrid, kelle suhted Moskvaga on selgesti edasi läinud.

Saksamaa on aga Georgia sõja järel tekkinud uues poliitikaruumis (kaks nukuriiki, uued baasid-teljed) asunud paarisrakendisse Venemaaga, mis tuleb ridamisi välja algatustega, nagu Euroopa uus julgeolekuarhitektuur ja 8. juunil teatavaks saanud pakkumine Transnistria asjus.

Dmitri Medvedevi ja Merkeli Mezebergi kohtumise dokumendi 4. punkt lubas seal ”Euroopa Liidu ja Venemaa ühisaktsioone, mis tagavad ladusa ülemineku praegusest seisust lõppstaadiumi”. Dokumendi sõnastus meenutab tahes-tahtmata MRP salaprotokolle, kus Rumeeniat kui riiki ei mainitud. 2010. aastal ei maini kaks suurriiki Moldovat!

Olen juba kirjutanud, et väidetavalt pakkunud Merkel Medvedevile vastutasuks Venemaa sealse baasi äraviimisele viisavabadust ELiga. Moskva on viisavabadust ELiga ajanud aastaid ja viidatud uues tegevusruumis on tal näkanudki. Silvio Berlusconi on selles peaaegu Putini-Medvedevi advokaat.

On värskem ja looritatud uudiski. 23. augustil väisas Medvedevit Sotšis Luksemburgi peaminister Jean-Claude Juncker, kellega esmajoones räägitigi viisavabadusest. Juncker oli avaldanud hämmingut, miks küll EL venitab, ja lubanud ”kõige kiiremat lahendust”(!?). Just nii oli kirjas siingi levitatud Reutersi-BNSi uudises.

Mainimata oli aga peamine: see väikese riigi valitsusjuht on juba aastaid olnud eurotsooni riikide rühma eesistuja, mistõttu osaleb kõigil G20 ja G8 üritustel. Just selles rollis oli ta Sotšis. Eesti saab kohe eurotsooni liikmeks, nii et pole välistatud, et meilegi langeb au olla kõige kiirema lahenduse kaasautor. Samal tasemel nagu Euroopa välisasjade juhtimisel, kus jääb loota leedukale, et too esindaks kõiki Balti riike 115-liikmelises valitute seltskonnas. Aga seda me ju tahtsime? Sest ei soovinud uskuda, et ELiski on ühed võrdsemad teistest.