Valter Parve: Õppejõud üritab mõjutada liikluskultuuri

Intervjuu annab Pärnu kolledži õppejõud Valter Parve.

Eile, esimesel koolipäeval, kui koolidelähedased ülekäigukohad olid politsei teravdatud tähelepanu all, käis Tartu ülikooli Pärnu kolledži õppejõud Valter Parve koos tudengineidudega jälgimas liikluskultuuri, kas autojuhid austavad jalakäijaid. Eilne monitooring oli järjekorranumbrilt 71.

Kuidas sündis mõte hakata liiklusviisakust jälgima?

Mul on oma kriitiline suhtumine, aga 1998. aastal tüdinesin kriitilisusest selle suhtes, mis ümberringi toimub, ja otsustasin midagi ette võtta. Alustame muutmist iseendast. Ja nii see algaski 1998. aasta oktoobrikuus. Siis oli esimene vaatlus ja kütusemüüja Alexela pani preemia välja. Ühtki välismaist eeskuju mul polnud.

Nüüd läheb kaheteistkümnes aasta. Kuivõrd on meie liiklus muutunud? Võrrelge, palun, aastat 1998 ja 2010.

Liiklus on muutunud viisakamaks küll, kuid väga mitme teguri mõjul, mida ei ole võimalik välja raalida, mis ja kui palju konkreetselt on mõjunud. Minu vaatlus on viis-kuus korda aastas ja annan endale aru, et selle mõju on väike. Usun siiski, et teema hoidmine meedias positiivses võtmes toetab neid, kes üritavad anda jalakäijatele liikluses eesõigust. Päris rullnokad ei loe lehtegi ja selle 20 liitri bensiini pärast oma harjumusi ei muuda. Toetada tuleb viisakalt liiklejaid ja minu aktsioon on selle juures veidi abiks.

Teie olete nii jalakäija kui autojuht. Üritage nüüd siinset liikluspilti vaadata nii autojuhi kui jalakäija silmade läbi.

Jalakäijate probleem on selles, et nad ei suhtle selle autojuhiga, kes peatus. Sohver eeldab, et jalakäija võiks tõsta pilgu, lehvitada. Soome turistid teevad alati nii, see on maast madalast sisse harjutatud tähelepanuavaldus sohvrile, kes auto pidurdas, aega kulutas, sulle eesõiguse andis ja sind märkas. Märka sina tedagi, nooguta talle – see mõjub palju paremini kui bensiin või preemia. Kuid eestlased nii ei tee.

Autojuhina häirib see, kui sebra otsas aetakse tuttavaga juttu. Katsu siis mõistatada, kas valmistutakse teed ületama või mitte.

Eriti tõsine on olukord siis, kui ühes suunas on mitu rada. Peatunud autojuht meelitab jalakäija ülekäigule, ta arvab, et tee ongi vaba ja tuiskab edasi, kuid tuleb vaadata, mis toimub teisel sõidurajal.

Lugejate vastukajadest järeldan, et meil hakkab kujunema probleemseks kohaks Akadeemia tänav keskraamatukogu ees, kus lühikesel vahemaal on kaks ülekäigukohta ja sageli tekib olukord, mida just kirjeldasite. Aga kuidas käitute ise jalakäijana sebra ees?

Ma alati tervitan autojuhti, kes on mulle eesõiguse andnud, noogutuse või käetõstmisega. Tekib soe kontakt ja mulle meeldib nii sohvriga suhelda.

Kes on olnud neil aastatel teie toetajad ja miks?

Alexela, Flexar, Lukoil, praegu Olerex – peaaegu kõik suuremad kütusemüügiketid, välja arvatud üks, mida ei tahaks nimetada, seal ei õnnestunud ennast selgeks teha. Ma ei tea, miks nad on minu aktsiooni toetanud. Võib-olla on nad ise vastutustundlikud liiklejad, lapsevanemad, omanikud – äkki on sealgi seda missioonitunnet, mida väga loodan. Mina jätkan missioonitundest, aga juba natuke ka inertsist. Muide, tänase (eilse – toim) vaatluse tulemusena valis jalakäijatele viisakalt eesõiguse andnud autodest loos sõiduki registreerimisnumbriga 999 MEP. Preemia kättesaamiseks palun helistada numbril 526 7368. Vaatlusel osalesid TÜ Pärnu kolledži üliõpilased Sirli Seegar, Eva Kuslap ja Krista Lindmäe.