/nginx/o/2010/09/01/425769t1h81f9.jpg)
Nädalavahetusel jälgisid sajad teravaid elamusi hindavad Vändra ja ümberkaudsete külade inimesed traditsioonilist autode võidukihutamist “Vändra romuring”.
Vändra rahvas nautis karmi plekimõlkimist
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Juba neljandat aastat augusti viimasel laupäeval toimuvat võistlust vaatama tulnud publikul polnud aega igavust tunda: alates esimesest eelsõidust kuni viimase finaalini jagus nii rajal kui boksides dramaatilisi heitlusi. Võidusõitjad üritasid koost lagunema kippuvate autoromudega võimalikult rohkem ringe läbida ja nende mehaanikuteks kehastunud sõbrad ning pereliikmed proovisid üürikeste võistluspauside ajal rajal hinge heitnud tehnikale uut eluvaimu sisse puhuda.
Pika päeva kestnud karmis plekimõlkimises kustutati eluküünal tervelt 32 autol ja viimasteks ringideks oli rajale jäänud vaid viis Žigulid. Kui kohtunikupreilid olid kõigi sõitjate tiirud kokku rehkendanud, kuulutati romuringi võitjaks Uno Timberg, teine auhind anti Taivo Lumele ja kolmandana kutsuti pjedestaalile Freddy Tõnutare.
Hiljem selgus siiski, et pronksikarva trofee kuulub Raido Randmaale.
“Seekord püstitasime osavõtjate rekordi, minu andmetel pole terves Eestis sellistel võistlustel kunagi nii palju autosid startinud,” tundis romuringi peakorraldaja Jaan Hansen Vändra kandi meeste fanatismi üle uhkust. “Esikoha võitnud Uno on suurte kogemustega võidusõitja ja kuldsete kätega autoehitaja, tema Žigulid viib edasi 1600kuubikuline null kuue jõuallikas.”
Pjedestaalilt maha astunud võidumees ütles, et edu tagas talle nutikas sõit. “Esiteks jälgisin hoolega, et ma kellelegi otsa ei kihuta, ja teiseks püüdsin mõõduka kiirusega sõites mootorit säästa,” kõneles Uno Timberg teda võidule viinud taktikast. “Vahepeal tambiti minu masina taguots armetult lömmi, kuid see pisiasi ei sega ju sõitmast, kui mootor veel töötab ja rattad suudavad ringi käia. Eriti pelgasin suurt ja rasket Volvot, mille juht püüdis mind mitu korda rajalt välja suruda. Minu õnneks jäi tülinorija õige varsti jalameheks.”