Tütar kahtlustab ema kõlvatuses

Foto: Andres G. Adamson

Õigluse ja sellest arusaamisega on alati olnud kahesed lood: üks mõistab olukorda või juhtunut nii, teine naa. Üks pooltest võib selgitada, kui palju tahab, teine jääb ikka oma juurde. Kinnituseks olgu kahe lähedase inimese vahel juhtunu, mille käivitas kolmas osaline. Nüüd ei taha tütar oma emaga suhelda ja peab teda koguni kõlvatuks.

20aastaseks saaval Mial tekkis aasta eest peigmees Anti, kes nüüd oli ta kodus igapäevane külaline. Õigem oleks öelda õhtune külaline, sest päeval tuli noortel käia tööl. Igapäevast leiba teenis ka Mia ema Maimu, kes oli tütre üksinda üles kasvatanud. Üksikema seisus oli emale aastate pikku eneseohverdava rabamise ette kirjutanud. Ja Maimu laskis samamoodi edasi: müttas põhitöökohal ja võttis lisatööd. Ikka selleks, et üürist ja toidurahast midagi järele jääks.

Tütrelt ega tolle peikalt ei julgenud Maimu raha paluda. Noored olid koos aastakese, kudrutasid diivanil reisist soojale maale ja Maimu üritas täiest väest kaasa lüüa. Esialgu muidugi salaja. Ta tahtis, et ühel päeval oleks tal koos niipalju raha, et võimaldada noortel vähemalt odavlennu üheotsapilet kinni maksta. Pealegi terendas Mia sünnipäev.