Seda, et Eesti ühiskond pole küllalt lastekeskne, teame kõik une pealt. Kui aga edasi küsida, kellekeskne ühiskond siis on, ei olegi nagu head vastust. Alles see oli, kui Pärnu linn tahtis saada lapsesõbraliku linna tiitlit.
Näoga laste poole, seljaga …
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kas keegi mäletab, et Pärnu või mõni muu linn oleks tahtnud saada vanurisõbraliku linna tiitlit? Ometi on just vanurid Pärnu päästerõngas. Võiks vähemalt Jannseni tänava Säästumarketi bussipeatusesse eakatele mõne lisapingi istumiseks panna. Igast lapsest saab ju kord vanur.
Hiljuti oli diskussioon, kas alandada valimisiga 16. eluaastani. Tore diskuteerida muidugi, aga keegi pole toonud välja, et täiskasvanute seas on gruppe, kellelt valimisõigus on jaburate argumentidega võetud.
Näiteks kinnipeetavatel pole valimisõigust, sest valimiste korraldamine vanglas polevat turvaline. Nii arvati 1990ndatel. Nüüd ei arva nii enam keegi, kuid seadust muuta siiski ei viitsita.
Samuti on vanadel aegadel võetud inimestelt kohtus koos teovõimega valimisõigus ega ole seda senini tagasi antud, kuigi teovõime äravõtmise argumendid puudutasid võib-olla ainult finantstehinguid.
Kaks suurpanka koorib eestlastelt igal aastal miljardeid ja viib selle raha Rootsi. Oma tegude õigustuseks annavad nad igal aastal paar miljonit ühiskonnale tagasi. Kuhu ja kellele? Õige, lastele!
Hooldekodud või psühhiaatriahaiglad vajaksid seda raha ehk oluliselt enam. Aga vanad ja koledad inimesed ei huvita kedagi, eks ole.
Kui võtta lahti suvaline koalitsioonileping või parteiprogrammide sotsiaalpoliitika, on seal ebaproportsionaalselt palju juttu lastest ja ülivähe muudest gruppidest.
Praeguse valitsuse koalitsioonilepingus on 16 punkti laste ja sünnitamise ning neli punkti eakate kohta. Meie teadmisedki on laste suunas kaldu. Kui vaadata näiteks sotsiaaltöö tudengite uurimistöid, uurib enamik lapsi.
Puuetega inimesi, eakaid, töötuid, kodutuid ei taha suurt keegi uurida. Seega teame ülihästi lastekaitseprobleeme, kuid muid gruppe puudutavaid muresid tunneme lünklikult.
Kas jõuluajal viiakse piparkooke rohkem lastekodudele või vanadekodudele? Vastust me juba teame. Võiks ju veel küsida, kas ajalehe esiküljele satub tõenäolisemalt vanainimese või lapse pilt, aga sedagi vastust teame.
Nii moodustub suletud ring. Me toetame rahaliselt lapsi, anname valimislubadusi lastele, viime neile präänikuid, sest teame, et nad on olemas. Ilmselt on ülejäänud inimesedki olemas, aga et me nendest ei räägi ega pane nende pilte ajalehtedesse, siis me väga nende peale ei mõtle.