Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2013/12/30/2723350t1ha1e4.jpg)
/nginx/o/2015/02/03/3732821t1h71d7.jpg)
Varanasi parim aeg on hommikul kuue-seitsme paiku. Siis hakkab elu ghattidel tärkama ja põnev on uudistada, kuidas otse jõe ääres varjualuses või kaugemal elavad inimesed ärkavad, pesema tulevad, jõeveega hambaid pesevad, palvetavad, teed ja chapati'sid valmistavad. Pesu kuivab treppidel, kõrval sitahunnikud, avalikes WCdes on naistele eraldatum ruum ja meestele kõigile näha pissuaarike.
Kohalike põhiäri on paadisõit, mille hinna võib kaubelda 50 ruupiani inimene väikeses paadis. Alustatakse muidugi 200st ja varahommikul on hinnad kõrgemad, kuid mida aeg edasi, seda rohkem hind kukub. Meie paadisõitnu ei võtnud: mina olin kaheksa aastat tagasi käinud ja Veste arvas, et kaldal on huvitavam.
Ajakirjanik Teet Roosaar on koos abikaasa Vestega 31. jaanuarist 27. veebruarini Indias. Tema seiklusi, mis läbivad pealinna Delhit, püha linna Varanasit, Budhha virgumise paika Bodh Gayas, Kochit, Allepeyd, Varkalat ja Munnarit, saab järgida portaalis Seljakotirändur.