Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2015/02/05/3737799t1ha861.jpg)
Täna õhtul esineb Pärnu jahtklubis Tartu bluusiduo Andres Roots & Raul Terep, kelle esinemine jääb ühtlasi lõpetama eile alanud kohalikku bluusifestivali Blue Icicle.
Väljaspool Eestitki tuntud Andres Roots lubab publikule koos Raul Terepiga pakkuda kava, millesse kuulub nii uusi kui vanu lemmikuid. „Natuke bluusi, natuke svingi, natuke rokki. Teisest küljest on käesoleva tuuri kavas päris uusi lugusid, mida esimest korda mängisime alles eelmisel nädalal Soomes,“ sõnab bluuskitarrist Roots.
Roots ei esine Blue Icicle’il esimest aastat. Üks tema mullustest albumitest, Terepiga lindistatud “Trad.alt.blues”, sai poolenisti üles võetud samal festivalil mullu.
Ehkki praegu keskendub muusik pigem kontsertidele nii kodu- kui välismaistel lavadel, jääb tal seljataha edukas plaadiaasta. „Eelmisel aastal ilmus mul kaks täispikka plaati ja mitu lugu kogumikel siin- ja sealpool piiri, nii et sellest peaks mõneks ajaks piisama,“ arvab Roots.
Eestiski saab bluusi teha
Kodumaise bluusmuusika jälgijad teavad, et Andres Roots ei ole hinnatud ainult Eestis, vaid tema kitarrimängu ja heliloomingu annet on tähele pannud välismaalasedki. Tegelikult koosneb muusiku tuurigraafik suures osas välisesinemistest.
Rootsi jutu järgi on seni kõige erilisemad mängukohad olnud Soome range re˛iimiga vangla Mikkelis, vanadekodu Pariisi lähedal ja külakultuurimaja Unsti saarel, mis on peaaegu põhjapoolseim esinemispaik Suurbritannias. „Üks pubi olla veel paar miili kaugemal, siis pole muud kui 14 tundi meresõitu ja Norra rannik,“ muigab ta.
„Aga ega suurt vahet ole, kui lood on head ja himuga esitatud, tulevad kõik ühtviisi kaasa,“ leiab Roots.
Peale väiksemate festivalide ja etteastete leiab Rootsi tihti Eesti suurimalt bluusifestivalilt Augustibluusilt. Ehkki bluus jääb meie riigis peavoolumuusikast väljapoole, on Augustibluus rahva seas ülipopulaarne. Kitarristi sõnutsi peitub igal suvel Haapsalus toimuva festivali menu fenomen suuresti ürituse järjepidevuses.
„Siin on kaks poolt,“ selgitab Roots, „ühest küljest traditsioon, mille suutis luua Roman Sultangirejev, kes üle 20 aasta tagasi selle festivali rajas ja seda suurema osa ajast üksinda vedas. Teisalt see massiline roki- ja popipublik, kes Haapsalu avastas alles siis, kui Tallinna mehed läinud kümnendi lõpul festivali üle võtsid ja lavale telestaare meelitama hakkasid.“
Bluusimehe väitel on juba see omaette näitaja, et kodumaised estraaditähed on nõus Haapsallu bluusi kallale hambaid murdma minema.
Ehkki bluus ei ole Eestis see muusika˛anr, mis tegijaile suure kuulsuse ja kullasära tooks, ei vahetaks Roots seda millegi vastu.
Bluus teeb tuju heaks
„Eks see ole ammu teada, et Eestis tasub teha ainult poliitikat, aga ega elu sellepärast veel seisma jää,“ naerab muusik. „Mulle väga meeldivad Briti bluusi isa Alexis Korneri sõnad “Mul ei ole absoluutselt mitte midagi rahateenimise vastu, küll olen ma kategooriliselt vastu halva muusika tegemisele!” Bluus on see muusika, mis minul enesetunde heaks teeb, nii lihtne see ongi.“
Bluusimees möönab, et talle meeldib enda lemmik˛anri muude muusikastiilidega segada, et asja huvitavamaks teha. „Ma kuulan palju rokki ja jazz’i ja see tuleb lugudes, mida me Raul Terepiga praegu mängime, väga selgelt esile. Ei saa öelda, et ma nüüd bluusile lõpuni truuks olen jäänud,“ tõdeb Roots.
Pärimisele, millist bluusi ta ise kõige meelsamini kuulab, vastab mees, et see on väga raske küsimus. „Eriti praegu, kus bluusi pähe üritatakse müüa pea kõike, kus elektrikitarr sees ja “metal” pole suurelt peale kirjutatud.“
Enda lemmikutest nimetab Roots Muddy Watersit, Johnny Shinesi, Hound Dog Taylorit, Tampa Redi ja Little Walterit.
Järelkasvu on
Eesti bluusi seis on Rootsi hinnangul pigem hea ja väljasureva ˛anriga pole kindlasti tegemist. „Bände on praegu rohkem kui kunagi varem, keskmine tase on kõrgem kui kunagi varem ja mis kõige olulisem: kogu Eestis on tekkinud sõpruskondi, kes ei taha bluusi ainult mängida ega kuulata, vaid ka ise üritusi korraldada,“ räägib muusik.
Roots sõnab, et tema arvates ongi bluusielu alles viimase viie aastaga käima läinud. Selle näiteks toob ta asjaolu, et Blue Icicle on ainuüksi Pärnus juba teine iga-aastane bluusifestival. „Järelkasvu pärast muretsejatel soovitan selsamal festivalil kindlasti kuulata Fredit ja Siimu,“ lisab ta.
Roots tahab festivalikülalistest kindlasti kuulata veel Louie Digmanit, keda ta varem on näinud ainult bändi saatel esinemas.
„Dirty Trainloadiga on meil päev enne festivali Tartus ühiskontsert, nii et nemad näen ma seal ära, ka olen ma neid Prantsusmaal kuulnud,“ räägib muusik.
„Ismo Haavisto vaatan kõigepealt ära neljapäeva õhtul Tartus ja siis reedel Pärnu jahtklubis uuesti. Ismoga tegime kaks aastat koos Muddy Watersi tribuutkontserte Eestis, Soomes ja Lätis ja isegi ühe zydeco-show, aga tema soolokava pole ma veel kogenud, uus plaat on tal küll hea.“
Kui tänaõhtune kontsert antud, ootab bluusimeest eelmisel nädalal Soomest alanud tuur, mis jätkub kontsertidega Rootsis ja Soomes. Põhjanaabrite pool on au soojendada legendaarset Briti bändi Dr. Feelgood.
„Nende vahele mahuvad ülesastumised Eestis, mis omakorda on osa ansambli Slinghunt albumiesitlustuurist: koos astume üles Tartus, Põlvas, Haapsalus ja Tallinnas,“ lisab ta.
Kel tänane Rootsi & Terepi kontsert kuulamata jääb, näeb samu mehi juba kevadel Tallinn Music Weekil.