Väikestele õlgadele langeb liiga raske koorem

Õpikute ja töövihikute kogukaal kasvab iga klassiga. Foto: Ants Liigus

Terviseametis ootab avalikustamist mullune sihtuuring, millest selgub, et Eesti väikesed õppurid kannavad kooliteel sootuks raskemaid ranitsaid, kui haridusseadustikus kehtestatud normid ette näevad.

Terviseameti keskkonnatervise peaspetsialist Niina Sossulina lubas, et mulluse uuringu oodatud kokkuvõte saadetakse ameti allasutustesse õige pea.

“Tahame seda veel viimistleda,” ütles Sossulina. “Mingisuguse salastamisega uuringu lõpparuande viibimine seotud ei ole. Valisime uuritavad koolid Harjumaa, Pärnu, Pärnumaa, Jõgeva, Tartu, Tartumaa ja Lääne-Virumaa koolide hulgast.”
Uuring käsitles mitut koolielu tahku, küsitleti õpetajaid ja lapsevanemaidki.

Sihtuuringu osana kaaluti üle 1.-4. klassi õpilaste koolikotid kõigega, mis lapsed kooli kaasa toovad.

Haridusseadusest lähtuvalt on terviseamet kehtestanud normatiivid, mille kohaselt 1.-3. klassi lapse koolikandam ei tohi kaaluda üle kolme kilo, 4. klassi lapsel üle 3,5 kilo.

Tegelikkus on  teistsugune

Sossulina esitatud andmete järgi ületas uuritavates koolides 1. klassi õpilaste koolikandam normkaalu 30 protsendil juhtudest, 2. klassis juba 72 protsendil, 3. klassi lastel koguni 86 protsendil ja 4. klassis 67 protsendil juhtudest.

“Minu arvates näitavad need arvud, et 1. klassi laste kotte aitavad pakkida lapsevanemad, 2., aga eriti 3. klassis, kus raskeid kotte on eriti palju, lastakse lastel ise oma asjadega ümber käia,” arutles terviseameti peaspetsialist. “4. klassi lastel aga hakkab endal aru pähe tulema ning nad võtavad kooli kaasa juba konkreetsel päeval vajaminevaid asju, jättes ülearuse koju.”

Teisalt tõuseb alates 4. klassist terviseameti normatiiv poole kilo võrra, nii et koolikottide sisu ei tarvitse olla muutunud kergemaks, kuigi ülekaaluliste kandamite osa langes 86 protsendilt 3. klassis  67 protsendini 4. klassis.

Lüpsikutäie piimaga tööle

Palusin ligikaudu 30 lapsevanemal öelda oma algklassides käivate laste kehakaalu ja vanuse. Kuue- kuni kaheksa-aastaste tüdrukute keskmiseks kaaluks saime 25 kilo, poistel 27 kilo.

Normikohane kolmekilone koolikandam moodustab tüdrukute kehakaalust 12 ja poiste omast 11 protsenti. Et täiskasvanuna mõista lubatud raskust, mis laste õlgu rõhub, siis 85kilone mees, tahtes lastega võrdset koormat kanda, peaks tööle tulema, käes üheksakilone portfell ehk lüpsikutäis piima.

Aga väikesed koolilapsed tassivad enamasti normist raskemaid ranitsaid. Seda arvesse võttes on täiesti sobimatu käitumisõpetuse osa, kus koolilastelt nõutakse vanematele inimestele bussides istekoha pakkumist. Etikett tuleks vastupidiseks pöörata: pakkuge ranitsat tarivatele lastele istet, kui vabu kohti ühissõidukis napib.

Õpikud on piiri peal

Pisikeste õppurite õlgu rõhuvate ranitsate raskusest on räägitud Eestis juba üle kümne aasta, otsa tegi lahti 1990. aastatel Pärnu Postimees ja hiljem on ajakirjandus seda teemat teravamalt käsitlenud 2001., 2003. ja 2005. aastal, kui raskete koolikandamite teemaliste lugudega alustas Virumaa Teataja.

2003. aastal pöördus tollane Tallinna volikogu esimees Maret Maripuu avaliku kirjaga toonase haridus- ja teadusministri Mailis Ranna (nüüd Reps) poole. Maripuule vastanud ministeeriumi keskhariduse talituse juhataja Helmer Jõgi süüdistas kirjutajat vastutustundetus ja lahmivas kriitikas ning väitis, et normatiividega on laste tervise kaitse tagatud, kui ministeerium, kool ja lapsevanemad nende täitmist senisest paremini jälgiksid. See oli seitse aastat tagasi.

Sel nädalal kaalusime Pärnus Rääma põhikoolis koos algklasside õpetaja Silva Heinlaga 1. ja 3. klassi õpikute ja töövihikute komplekte, et teada saada, kui palju jääb neist vaba ruumi, enne kui terviseameti kehtestatud piir vastu tuleb ja miski peab kotist välja jääma.

1. klassi õpikud, kõvakaaneline aabits ja töövihikud kaaluvad kokku ligemale 1,5 kilogrammi, 3. klassi õpikute-töövihikute komplekt kaalub 2,8 kilo, aga 1. klassist erinevalt ei pea 3. klassi lapsed kõiki õpikuid iga päev kooli ja tagasi koju tassima. Kolmel päeval nädalas tuleb 3. klassis kaasa võtta 1,6 kilo õpikuid, paaril päeval rohkem.

Aga need on ainult õpikud. Kooli on tarvis ühes võtta õpilaspäevik, pinal koos kirjutusvahenditega, joonlaud, liikuv aabits. Kuna käsitöö-, võimlemis- ja kunstiasjad saab laps Rääma koolis klassi hoiule jätta nagu enamiku koolide algklassides, peab igapäevaste liigraskete koolikottide puhul otsima süüd mujalt kui õpikutest.
Tihti on selleks ranits ise.

Kahte tüüpi ranitsad

Terviseameti Lääne talituse vanemspetsialist Katrin Jaanus ütles teadvat kahte tüüpi ranitsaid, millest laste seljale on mugavamad ja rühivigu vähem esile kutsuvad toestatud seljakotid, mille miinuseks on aga nende kaalukus. Seevastu kergemad,  toestuseta ranitsad traumeerivad raske kandami korral selga rohkem.

“Toestusega ranitsad on kallimad, aga sedagi mitte alati. Ja on odavaidki ranitsaid, mis pole kaalult sugugi kerged,” rääkis Jaanus. “Mõne ranitsa puhul on väikeste laste piirnorm, kolm kilo, ainu- üksi ranitsaga peaaegu käes.”  

Nõnda seisavadki lapsevanemad ranitsat ostes valiku ees: odav ja kerge näib ruttu kuluvat, lapse seljale kasulikum on kallim ja mõni ranits on nii raske, et polekski nagu lapsele mõeldud.  

Vanemad kõnelesid veel ühest probleemist. Osa õpikuid ja töövihikuid on nii suurde formaati köidetud, et väikesesse-kergesse koolikotti ei mahugi. Seega ei pea koolikott suur olema ainult sellepärast, et sinna mahuksid tarvidusel trenniasjad ja kunstitarbed, vaid seetõttugi, et igapäevane töövihik või mõni õpik sisse sobitada.

“Nõnda jääb koolikotti küllalt palju vaba ruumi, lapsed on kärmed seda ära kasutama ja tassivad kodunt kooli oma mänguasju,” kirjeldas üks lapsevanemaist oma muret.
Sama kinnitas õpetaja Heinla Rääma koolis.

“Lapsed toovad tõesti oma mänguasju kooli ja me ei keela seda, sest lastel on igaühel oma lauasahtel, kus asju hoida, ja vahetundidel võivad nad neid vahetada ja mängida,” rääkis õpetaja. “Kooli tuuakse juturaamatuid, küllalt raskeid laste entsüklopeediaid ja muidugi on kotis võtmekimp, rahakott, telefon, salmikud ja fotoalbumid, kusjuures pole vahet, kas tegu on poiste või tüdrukutega.”

Niisiis koormavad lapsed tihti ise end kandamiga, millest kott kaalub poole normi järgi lubatust ja vajalikud õpikud moodustavad teise poole.

Haigekassa kodulehel on õpilaste rühivigade statistika, millest koorub mõtlema panev tõik: sajad lapsed tulevad juba 1. klassi rühivigadega, enne kui nad on saanud liigraskeid ranitsaid tassima hakatagi. Mõnel aastakäigul on esimestel kooliaastatel rühivigadega registreeritud õpilaste arv kahanenud.