Kui laps läheb esimesse klassi, muutub tema elus palju: keskkond, päevarežiim, vastutus, nõudmised. Sageli loob laps kuuldu põhjal ettekujutuse, mis teda koolis ootab, kuid see ei pruugi alati tema ootustele vastata.
Kooliminekuga algab lapsel uus elu
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Oluline märksõna on “iseseisvus”: enda soovide ja mõtete väljendamine; otsustamine, mis on hea ja halb; uute olukordadega toimetulek; oma asjade eest hoolitsemine; ohutu liiklemine kooliteel. Samal ajal ei saa eeldada, et lapse iseseisvus tekib üleöö. Nagu ülejäänud oskused on iseseisvuski arendatav. Lapsele on suureks abiks ja rõõmuks, kui ta vanemate toel omandab koolieluks vajalikke oskusi, nagu oma asjades orienteerumist, ohutut koolitee läbimist, võõrastega suhtlemist.
Koolikoti pakkiminegi on tähtis tegevus. Nii lapsele kui õpetajale on väga oluline, et tunniks vajalikud asjad ilusasti olemas oleksid ja kooli kaasa saaksid. Teinekord on just nende puudumine muude probleemide põhjus. Lapsega koos koolikoti pakkimine on ettevalmistus järgmiseks koolipäevaks, kuni see kujuneb lapse enda harjumuseks.
Lapsed, keda ei ole õpetatud oma kooliasju pakkima, võivad iga päev kogu nädala õppevahendeid kaasas kanda.
Hea oleks, kui koolimineja vanemad võtaksid paar nädalat puhkust, et olla täielikult lapse päralt ja aidata tal esimestel nädalatel kooliellu sisse elada. Kui pere on toetav ning hoolitsev, kohaneb laps uue keskkonnaga tõenäoliselt paremini. Väga tähtis on rääkida lapsele koolist positiivses võtmes, et kool oleks koht, kuhu ta tahab minna.
Kooliminekuga kaasneb tohutu hulk informatsiooni, mis lapses võib segadust tekitada. Siinkohal on lapsevanemad ja õpetajad need, kes peaksid püüdma last mõista ning olema valmis ta muljeid kuulama ja asju selgitama.
Lapse kooliminemisel seisavad muutustega silmitsi lapsevanemadki. Sageli tekivad neil küsimused, kas laps saab koolis hakkama, kas koolivalik oli õige, milliseks kujunevad suhted kaaslaste ja õpetajatega, kuidas korraldada lapse turvaline koolitee, kuidas sisustada lapse aeg pärast koolitunde, kui vanemad on veel tööl, ja mis võimalused selleks on koolis.
Väga palju abi on sellest, kui lapsevanem soovib teha kooliga koostööd, samuti tema kontaktist klassijuhatajaga. Vanema huvi oma lapse tegevuse vastu koolis ja enda initsiatiivil õpetaja poole pöördumine aitab luua positiivseid suhteid lapse, õpetaja ning kodu vahel.
Lapsed, kes juba on kooliteed käinud, aga teavad, mis neid koolis ootab. Kui seni on koolis hästi läinud, suhted klassikaaslaste ja õpetajatega korras, on alus soodsale suhtumisele pandud ja kooliga seostuvad valdavalt positiivsed emotsioonid.
Neis õpilastes, kellel on esinenud negatiivseid üleelamisi, võib taas kooliminek esile kutsuda ärevuse ja tunde, et ei taha kooli minna. Samuti on suvel lapse elus toimunud muutustel (kolimine, lapse sünd perre, lähedase kaotus) tõenäosus kajastuda koolielus ja väljenduda lapse probleemses käitumises (negatiivsete tunnetega toimetulematus, agressiivsus, kiusamine, eemaldumine teistest, endassetõmbumine jne).
Näiteks lapsed, kelle vanemad on lahku läinud, kogevad vastakaid tundeid, millest kõrvalseisjatel on raske aru saada. Tihtipeale ei oska laps oma tundeid väljendada ega abi paluda, kuna ta ei tea isegi täpselt, mis tema sees toimub. Sellisel juhul võib tema käitumine osutuda halvas mõttes pilkupüüdvaks.
Võib esineda tunni segamist, oma asjade lõhkumist ja loopimist, ropendamist, kaaslaste kiusamist, konflikte õpetajatega. Seda eesmärgiga saada tähelepanu. Sageli järgneb aga karistus ega püüta leida põhjusi, mis sellise käitumise on esile kutsunud.
Karistamine ei ole lahendus. Inimene, kes märkab, et lapse olek ja tegutsemine on varasemaga võrreldes muutunud, peaks sellele tähelepanu pöörama ning püüdma välja selgitada, mis on selle taga. Siin on oluline koostöö klassijuhataja ja lapsevanemate vahel, kuna just klassijuhataja on koolis see inimene, kes lapsega kõige enam kokku puutub.
Positiivsed tulemused ei pruugi tulla kohe, kuid tegutsemine aitab selles suunas liikuda.
Igas linnakoolis on koolipsühholoog ja koolisotsiaalnõustaja, kes alati on valmis last aitama ja lapsevanemate ja õpetajatega koostööd tegema. Lapsevanemaid saab soovi korral nõustada nii koolis kui piirkonna õppenõustamiskeskuses. Euroopa sotsiaalfondi programmi „Õppenõustamissüsteemi arendamine” raames on ka maakonna koolide õpilastel, lapsevanematel ja õpetajatel tasuta võimalus õppimise ja kooliga seotud probleemide korral pöörduda õppenõustamiskeskuste poole.
Pärnu keskuses töötavad koolipsühholoogide ja -sotsiaalnõustajate kõrval eripedagoogid ja karjäärinõustajadki.