José Gonzalez, „Vestiges & Claws“

Foto: PP

Lauljatest-laulukirjutajatest artistidega on alati veidi keeruline lugu. Tunnetest nõretavate autoritekstide sisu kipub enamasti ikka korduma ja muusikaliselt ei ole juba ˛anrist tulenevate piirangute tõttu võimalik midagi eriti huvitavat korda saata.

José Gonzįlezega on ühest küljest natuke erinev, teisalt sarnane lugu. Ehkki kitarri ja väheste rütmiinstrumentide taustal eri saatustest pajatav Gonzįlez on laulja-laulukirjutaja musternäide, on see tema puhul enamasti pigem kompliment kui stereotüübi kinnitus.

Gonzįlez jätkab albumil „Vestiges & Claws“ täpselt sealt, kus ta oma viimase, seitse aastat tagasi välja antud plaadiga pooleli jäi. Nii mõneski mõttes on see hea ja turvaline, tekitab palju nostalgiat ja tollase indie mälupiltide tahtmatut manamist, kuid ei enamat.