Lauljatest-laulukirjutajatest artistidega on alati veidi keeruline lugu. Tunnetest nõretavate autoritekstide sisu kipub enamasti ikka korduma ja muusikaliselt ei ole juba ˛anrist tulenevate piirangute tõttu võimalik midagi eriti huvitavat korda saata.
José Gonzįlezega on ühest küljest natuke erinev, teisalt sarnane lugu. Ehkki kitarri ja väheste rütmiinstrumentide taustal eri saatustest pajatav Gonzįlez on laulja-laulukirjutaja musternäide, on see tema puhul enamasti pigem kompliment kui stereotüübi kinnitus.