Tänavamuusiku elu pakub nii rõõmu kui valu

, etnomusikoloogia tudeng
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: PP

Pisikesena ma muusikuks saada ei tahtnud. Tahtsin hoopis uisutajaks, aga tol ajal uisutrenni Pärnus ei olnud. Kui aga nelja-aastaselt nägin televiisoris hõbedast pilli – flööti, näitasin näpuga: vaat seda tahan mängida! Emme, tahan muusikakooli! Sealt said alguse minu muusikaõpingud. Ja flöödiarmastus, mis hiljem viis mu Rüütli tänavale flööti mängima. See oli kuue aasta eest.

Esimesel aastal, kui tänavamuusikuna alustasin, kartsin väga. Kartsin, aga ikkagi läksin. Oli buumiaeg, naeratati ja julgustati. Inimestel oli raha. Sai vahel sõbrannadega musitseeritud, vahel tuli kampa djembe-poiss. Pärast mängu lõime kasumi Steffanis laiaks!

Et minna avalikkuse ette pilli mängima, peab jätkuma julgust ja pealehakkamist, sest tänaval mängides puutub aeg-ajalt kokku negatiivsusega. Paljud on tahtnud mind ära ajada, mõni inimene on isegi visanud sendikasti paberilipiku, millel kirjas: “Palun, ära mängi!” Sellistel momentidel tuleb pisar silma, aga siis ma teen südame kõvaks ja panen edasi.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles