Pisikesena ma muusikuks saada ei tahtnud. Tahtsin hoopis uisutajaks, aga tol ajal uisutrenni Pärnus ei olnud. Kui aga nelja-aastaselt nägin televiisoris hõbedast pilli – flööti, näitasin näpuga: vaat seda tahan mängida! Emme, tahan muusikakooli! Sealt said alguse minu muusikaõpingud. Ja flöödiarmastus, mis hiljem viis mu Rüütli tänavale flööti mängima. See oli kuue aasta eest.