/nginx/o/2010/09/08/429005t1hc77f.jpg)
On avalik saladus, et korrakaitsjaisse ei suhtuta just suure armastusega (valdavalt) ega neid kallistama ka ei kiputa.
Politseil miilitsa kombed!?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Samas on aga igale normaalsele inimesele selge, et ilma politseita kohe kuidagi ei saa. Pole saladuseks, et mundrimehed on päästnud nii mõnegi inimese elu, kõrvaldanud ühiskonnast mõrvareid, vargaid, vägistajaid ja muud inimsaasta. Nii et - ilma nendeta mitte midagi ei saa.
Samas teeb meele mõruks mõne mundrimehe käitumine. Kuritegude avastamist hinnatakse protsentuaarlselt - mida kõrgem protsent, seda tulusam politsei töö on.
Mõtlema ja nördima panevad meetodid, kuidas tulemusi saadakse. Toon vaid ühe näite. Tulevad kaks noormeest sõbra pulmast. Nad ei kisa, tuigu ega riku muul moel avalikku korda. Juurde astub politseinik ja käseb puhuda alkomeetrisse! Miks? Nad ei ole ju roolis?
Loomulikult näitab aparaat mingisugust joobeastet. Koostatakse noormeestele (21 ja 19 aastane) protokoll ja neil tuleb maksta trahv avalikus kohas joobes oleku eest. Tule taevas appi!
Tahtmatult meenub nõukogude miilitsa töö, kes pulkade (töö näitajate) saamiseks pratullisid salaja Pärnu kalakombinaadi lähistel ja pidasid kinni pisiriisujaid - lömmis konservikarpi koju viia üritanuid.
Saadi kirja töötulemus, mis rahvast pani nördima, lömmis konserv visati parem minema, kanti maha.
Kas meie politseil on miilitsa kombed? Kordan ennast - kord ja seaduste täitmine peab kehtima, aga narrusteni ei maksa laskuda, et kunstlikult "töönäitajaid" tõsta nagu nõukogude miilitsa ajal.