Kommentaar: Raudtee-Beria ja muud külmad käigud

Politoloog Toomas Alatalu. Foto: Peeter Langovits

Pole teada väidetu rahvuslikku päritolu, ent sovetiajal armastati öelda, et seal, kus algab raudtee, pole mõistusega midagi peale hakata. Tegu oli riigiga riigis, kus inimestega tehti, mida taheti. Paistab, et Venemaal on siiani nii.

Mullu augustis sai suure tähelepanu Stalini nime taasilmumine Moskva metroojaama lakke. Metroo ajaloo jäädvustamise eest vastutav tädi selgitas seda uhkelt vajadusega võtta ajalugu nii, nagu see oli: kui kunagi oli selle jaamahoone laes Stalin, olgu nüüdki.

Suurem osa sõna võtnud ajaloolastest arvas teisiti, pealegi olid hoonet ehitanud nii Stalini omad vangid kui sakslastest sõjavangid. Ausalt öeldes ei teagi, millega see lugu lõppes, kuid see tuli kohe meelde, kui NTV näitas laupäeval kaadreid Jekaterinburgi (Sverdlovski) jaamahoonest. Selle lakke olid ilmunud - mitte restaureerimise või ennistamise korras, vaid uudisloominguna äsja maalitud - Stalin (profiilis) ja laupvaates Lavrenti Beria kogu oma õõvastuses.

Jälle oli platsis ajalugu valdav tädi, kes seletas, et miks mitte Beria kui Nõukogude aatomipommi loomise üks mänedžeridest.

Nõukogude tuumapomm valmistati Uuralites ja seal lähedal olid katsepolügoonid, kuhu oma elu jätsid tuhanded Gulagi vangid, kohalikud venelased ja kasahhid.

Selle kuriteo mastaape pole tänini usutavalt kirja pandud. Beria roll management’is oli info hankimine luurajate/spioonide abil, tasuta tööjõu tagamine ning inim- ja loomkatseteks vajaliku kontingendi ettelükkamine.

Tädi aga pajatas kõigest muust …

Venemaa raudtee, kus teadupärast kamandab koolipoisina Pärnus elanud Vladimir Jakunin, on viimastel aastatel finantseerinud mitut Nõukogude ametliku ajaloo kontseptsiooni jäädvustamisega seotud projekti välismaal (sealhulgas Endel Puusepa - Arnold Meri mälestust), kuid seni on jäädud lubatu piirimaile. Beria väljatoomine on muidugi proovikivi ja eks näis, mida Vene inimesed asjast arvavad.

Samal ajal ei ela Kreml ainult minevikust. Seda näitab elegantne samm lähendada Venemaad ja USAd teineteisele ühise ajaloo ootamatu rõhutamisega.

Nimelt ei tähistanud Venemaa 2. septembril Jaapani imperialistide üle saavutatud võitu, vaid esimest korda Teise maailmasõja lõppu. Nii nagu Ühendriigid seda teevad ehk sõjaväeparaadi(de)ga.

Tõsi, üksnes Vaikse ookeani rannikul, aga eks jänkidele olnud ettevõetu seetõttu paremini näha. Mäletatavasti hoidis Stalin neutraliteeti Jaapani suhtes viimase võimaluseni, et siis ikkagi sõdida ja Lõuna-Kuriilid endale kahmata.

Jaapani praegune valitsus hindas saarte staatust kui „ebaseaduslikku okupatsiooni”. Venemaa välisministeerium vastas sellele, et tegu on “üldtunnustatud territoriaalsete reaalsustega, mis tekkisid Teise maailmasõja tulemusena”.

Ei mäleta, et Kreml oleks viimasel ajal end nii ebajuriidiliselt väljendanud (kehtib kahe peaministri 1956. aasta kokkulepe). Ju on reset-õhkkond tõesti säärane, et Moskva teeb, mida tahab. Või saavad samaga hakkama tema abilised.

Võtkem pühapäevane referendumi läbikukutamine Moldovas. Edu võinuks avada tee ühinemisele Euroopa Liiduga ja eemaldada kohaliku kommunistliku partei lõplikult võimust. Paraku suutsid Euroopa-meelsed jõud välja tuua napilt 30 protsenti valijatest. Vaja olnuks 33,4 protsenti.

Kui meenutada, et mullu kahel järjestikusel parlamendivalimisel oli osalejaid 59,5 protsenti (aprillis) ja 58,8 protsenti (juunis), on jõudude vahekord riigis endine ehk kommunistlik partei kontrollib jätkuvalt poolt valimistel käivast seltskonnast. Miks loodetud pööret ei toimunud, on ilmselt selgitatav viimastel valimistel 51:48 ülekaalu saavutanute vigadega.

Ei maksa unustada, et Eestilt kopeeritud valimisseadus oma kurikuulsa d’Hondti boonusega andis kommunistidele 21 ja opositsioonile üheksa lisakohta (Eestis olid 1992. aastal need arvud kümme ja seitse), mis tähendas võimalust seadusi oma kasuks sättida. Tervelt kaheksa aastat.

Asjal on rahvusvahelinegi mõõde. Vene väed lahkusid Eestist, Lätist, Leedust, sest seda surusid läbi lääne suurriigid. Et Vene väed Georgiast ja Moldovast ei lahkunud, sõltus samuti lääneriikidest. Moldoval on lääne meedias ammu halb maik, ent vaevalt saab lugeda juhuseks, et mustlaste tagasisaatmine Rumeeniasse, mida Moldovaga samaks riigiks peetakse, algas kaks nädalat enne Moldova referendumit riikides, mida juhivad Kremli sõbrad. Kui ikka öeldakse “Teie ei sobi meile”, kas ikka tõmbab vastupidi hääletama?