Kurbus inimeste pärast pani lilli kasvatama

Grete Naaber
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Andres G. Adamson

Kõik me muutume. Tähtsat rolli mängib selles protsessis meie igapäevatöö – lõppude lõpuks jätab see ikka oma jälje. Andres, kes mitukümmend aastat psühholoogina hädalisi nõustas, sai ise ärevushäire.

Mees osutab aknalaule, kus õitsevad kallad, amarüllid, alpikannid: „Hakkasin end lillekasvatamisega ravima.“ Ta võtab kastekannu ja tilgutab lemmikute lehtede alla joogipoolist. „Kui tunnen, et mõtted hakkavad rändama tumedamaid radu, kunagised töömured peas keerlema, lähen akna juurde. Vaatan oma lilli, keeran nende varjus pooli päikese kätte, piserdan. Pärast hakkan uurima raamatutest, mida need lilled armastavad, ja mõte ongi uuel rajal,“ räägib Andres.

Keegi ei oska, tihti ei tahagi kuulata

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles