Kaalul on linnaorkestri tulevik

Helen Erastus. Foto: PP

“Kultuur ja haridus vajavad rohkem kui ükski teine eluala järjepidevust ja kindlustunnet. Nendega ei saa toimetada viisil, et üks linnavalitsus asutab ja teine likvideerib,” märgib Pärnu filharmoonia produtsent direktori ülesannetes Helen Erastus.

Pärnu filharmoonia on linna keskne kontserdikorraldaja ja kultuuri- ning muusikaelu edendaja, mis sündis Pärnu linnaorkestri ümberkorraldamisega 2007. aastal.

Mida toob uus hooaeg Pärnu filharmooniale? Kas jätkate tööd samade jõududega?

Olles aus, on sellele küsimusele väga raske vastata. Pole ju saladus, et Pärnu filharmooniat ootab reorganiseerimine (likvideerimine), mis on poliitiline otsus ega kuulu seega argumenteeritult põhjendamisele. Sel teemal on spekuleeritud juba mõnda aega, kuid esimest korda öeldi see otse välja tänavu 3. juunil Pärnu linnavalitsuse liikmetega toimunud koosolekul. Asutuse nimeks saab taas Pärnu linnaorkester, nagu see oli enne 2007. aastat.

On nukker tõdeda, et võimumänge harrastatakse ka kultuuri valdkonnas. Kultuur ja haridus vajavad rohkem kui ükski teine eluala järjepidevust ja kindlustunnet. Nendega ei saa toimetada viisil, et üks linnavalitsus asutab ja teine likvideerib. Eriti veel nii, et likvideerimine on otsustatud, aga seda, mismoodi edasi, alles hakkame arutama. Kokkuhoid on hea ettekääne, kuid kõnealusel juhul käib jutt väga väikesest kokkuhoiust, mille hind on väga kõrge.

Hiljuti saime teada, et meid ootab uus, kümneprotsendine eelarvekärbe. Meie tiibu on kärbitud alates 2009. aastast, toona 40 protsenti majanduskulusid. Kogu 2010. aasta eelarvet vähendati 2009. aastaga võrreldes 27 protsenti. Meil seisavad ees suured muutused, sest Pärnu linnaorkestri eelarve oli aastatel 2005 ja 2006 suurem kui tänavu.

Ehk arvavad linnaisad, et orkestri koosseisu võiks vähendada või selle lausa ära kaotada.

Pärnu linnaorkester on Pärnu linnale ennekõike maine küsimus. See on nagu lillepeenar aias, ainult et seda peenart ei ole võimalik ühel aastal sööti jätta ja järgmisel nullist istutada. Orkestripeenar kasvab kaua ja vajab järjepidevat hoolt, et kulutused end õigustaksid ja annaksid võimalikult hea tulemuse.

Väljast sisse osta on muidugi odavam, kui pidada üleval oma orkestrit. Aga võõra orkestri pärast ei hakka keegi Pärnusse sõitma, sest seda saab kuulata Tallinnaski. Pärnu orkester mängib oma linnas omadele inimestele ja annab seepärast alati maksimumi.

Võõra orkestri kodu ja inimesed on mujal, mistõttu nende siinne mängukvaliteet on teine. Ja see võõras ei figureeri iga päev meie linna kultuurielus, olgu muusikakoolis järelkasvu õpetades või kohalike instrumentaalansamblite taimelavana.

Orkestri osalise koondamise tulemusena võiks tekkida meile linnaorkestri asemele keel- või puhkpilliorkester, mis kahtlemata on parem kui eimidagi, kuid see on poolik lahendus. Alati pole pädev „Kevadest“ tuntud õpetussõna “Tee pool, aga tee hästi”.

Hästi oluline on kollektiivi orgaaniline seotus linnaga.

Viimaste kärbetega on seatud kahtluse alla 16 aasta jooksul tehtud kulutused.

Olukord tekitab muret, kui ei ole kindel, et linnaorkestrit õnnestub nüüdseks saavutatud kujul säilitada. Mis on orkestri suuremad projektid sel hooajal?

Suuremaid projekte saame teha eelkõige koostöös. 2011. aasta nagu varasemate aastate märksõna on meil kontserdid oma põhipartnerite Eesti Kontserdi ja Pärnu kontserdibürooga. Jätkame koostööd Neeme Järvi suveakadeemia ja muude partneritega nii Pärnus kui väljaspool Pärnut.

Neljandat aastat järjest avame oma „külma hooaja“ koos Pärnu kontserdimajaga. Traditsiooniks on saanud Eesti heliloojate tutvustamine pärnakaile, sel aastal on järg Urmas Sisaski käes. Alustasime 2007. aastal kontserdiga „Pärt Pärnus“, sellele järgnes Veljo Tormise ooper „Luigelend“, seejärel Tõnu Kõrvitsa autorikontsert ja nüüd, 15. septembril „Urmas Sisask 50“. Kui Sisaski juubel tähistatud, ootame oma kuulajaid kohe Olav Ehala 60 aasta juubelile.

Kuidas möödus Pärnu linnaorkestri suvi?

Pärnu linnaorkestri suvi oli tihe. Oma kodulinna esinduskollektiivina osalesime mitmel Pärnule märgilisel sündmusel, meenuvad Rannapargi avamine, rahvusvahelised hansapäevad, Valgre festival, Neeme Järvi suveakadeemia, Arbo Valdma rahvusvaheline SUVEUNIversiteet, Ilmar Tõnissoni juubel. Samuti kontsert Pärnu raekojas kontserdisarja “Pärnu raemuusika” raames. Kogesime taas, et raekoja saal on suurepärase akustikaga ja orkestril tekib seal mängides eriline sünergia.

Millises mõõdus jätkate muude ettevõtmistega, kas on kavas midagi päris uut?

Oleme oma orkestri mängijate initsiatiivil alustanud kammerkontsertidega. Sellised kontserdid on kasulikud ja vajalikud mitmel põhjusel. Need arendavad mängijaid ja orkestri kõlapilti tervikuna, tuleb rahaliselt soodsam kui pidevalt suurt orkestrit kasutada. Suur pluss on seegi, et kammerkontserdid sobivad imehästi meie enda hallatavasse raekoja saali.

Kammermuusika on orkestri omaga võrreldes intiimsem, see on nagu Hiina portselan kõrvuti tavalise serviisiga. Kammermuusika võimaldab sõlmida peaaegu isikliku tutvuse muusikutega. Lähim selline tutvumisõhtu on detsembris, kui Pärnu raekoja saalis astub publiku ette Pärnu filharmoonia puhkpillikvintett, kellega liitub meie peadirigent Jüri Alperten, kuid sedapuhku hoopis pianistina.