Vello Paluoja: Kalligraafid on ajast aega olnud akuraatsed mehed

Kuninga tänava põhikooli seintel ripub ligemale 15 Vello Paluoja joonistatud portreed tuntud vilistlastest ja riigitegelastest. Keskraamatukogus on üleval näitus Eesti kultuuriloo suurkujudest. Foto: Urmas Luik

Kunstnik Vello Paluojal täitus sel nädalal 55 aastat ja kunstnikuelust pajatades ütleb mees, et kui keegi küsiks temalt, kuidas portreed joonistada, ei oskaks ta seletada, sest tal pole õpetajasoont.

“See tuleb ise, hakkab kriitide alla tasapisi tekkima ja elama. See on sõnulseletamatu protsess,” kõneleb ta.

Kust te pärit olete ja missugune oli lapsepõlv? Millal teie käeline anne avaldus?

Sündisin Virumaal Väike-Maarjas. Kolisime Vändrasse, kui minu koolimineku aeg hakkas lähenema. Minu isa oli puidutööstuses tisler, ema on olnud lasteaednik. Ema jutu järgi olen aru saanud, et mänguasjadest oli pliiats mulle kõige armsam. Kui selle kätte sain, oli rahu majas. Aga eks kõik lapsed ju armasta joonistada.

Mäletan, et kui olin viie-kuueaastane, joonistasin oktoobrikuus kusagil küüni nurga taga linttraktorit. Nii suur himu oli seda teha. Vahepeal kadus suur huvi ära. Vändras õppisin põhikooli ajal aasta kohalikus kunstiringis, kus sain proovida Olev Kööseli juhendamisel õlivärve. Keskkooli ma ei läinud, astusin Tartu kunstikooli. Tekkis selline kindel soov. Õppisin neli aastat kunstilist kujundamist.

Mind koolitati reklaamikunstnikuks ehk nagu toona nimetati: näitagitatsiooni kujundajaks.

Kas peres teil kunstnikke veel on?

Minu ema joonistab hästi. Oma lõbuks. Teeb peast linde ja loomi. Ja tütar Kaisa on lõpetanud Tartu kõrgema kunstikooli skulptuuri alal ning jätkab praegu kunstiteraapia alal õpinguid kunstiakadeemias. Ise valis, mina pole teda surunud.

Kus möödusid teie õpipoisiaastad?

Lõpetasin punase diplomiga ja oleksin saanud otse kunstiinstituuti, aga kohe ei saanud sisse, sest kahe kooli vahel olid käärid ja meie kooli omad praagiti välja. Olin noor ja hing sai täis. Enam ei proovinud. Praegu mõtlen, et oleks ikka võinud.

Töötasin kolm aastat Väimela näidissovhoostehnikumis kunstnikuna. Tegin käsitsi aukirju, isegi Leonid Breþnevile tegin juubeli puhul mitu ööd tänukirja, kujundasin stende, trükkisin vimpleid läbi venivate naistesukkade, sest võrk oli defitsiit. Noorena võtad asju lihtsamalt. Teed ära ja tulgu mis tuleb. Vanemas eas mõtled liiga palju, tekivad hirmud ja lähed paanikasse, kui õigeid vahendeid pole.



Olete tuntud kirjakunstnikuna. Millal tekkis huvi kalligraafia vastu?

Mul polnud mingit huvi esmalt, aga iga päev oli mul töös kirja vaja. Asusin Pärnus Vikeros kujundajana tööle. Mul tuli kirjutada käsitsi virnade viisi ümber sotskohustusi ja tsiviilkaitse eeskirja. See oli nõue ja ränk töö, keegi neid ju ei lugenud.

Kui Tallinna kultuuriülikoolis Villu Tootsi kirjakooli astusin, oli mul juba natuke praktikat. Enne seda õppisin aasta Heino Kivihalli käe all. Sain selgeks kalligraafia põhitõed.

Mul tuli kõik natuke lihtsalt kätte ja ma mõtlen praegu, et sai vähe vaeva nähtud. Olles praegu Washingtoni kalligraafia gildi liige, näen, mismoodi seal on tegevus korraldatud. Ilmuvad ajakirjad, toimuvad täienduskoolitused ja kursused. Pärast Villu Tootsi surma lõpetas Eesti kirjakunsti ühing tegevuse. Liikmeid oli ligemale 150. Nüüd valitseb vaikus, ülevaatenäitusi ei toimu ja kujutava kunsti ülevaatenäitustel on kirjakunst kõrvale lükatud.

Kas peate ennast pigem kirjakunstnikuks? Teie linnavaated kõnelevad teist kui graafikust.

Ma ei teagi. Graafikat pole ma õppinud. Ma olen pigem sule- ja tušimees. See käib ikka rohkem kalligraafia alla. Eks kirjakunsti kursustel ole ju paljud käinud, aga nagu Heino Kivihall on öelnud, on tema teada Eestis ainult kaks meest, kes selle tööga end ära elatavad: üks on tema ja teine olevat mina.

Küllap annab USA kolleegide tunnustus teile indu kirjakunstiga jätkata, seda enam, et arvuti on kirjakunstnikelt töö ära võtnud.

Tõesti, paljud firmad on raha kokkuhoiu huvides loobunud kirjakunstniku käsitööst. Gildi liikmena olen maailmas toimuvaga kursis. Muidu jääksin oma standarditega elust maha. Minule on tööandja olnud kohalik linnavalitsus, olen ju olnud Pärnu linna mitteametlik kalligraaf: aukirjad, preemiate, vapi- ja teenetemärkide tunnistused. See koostöö on kestnud paarkümmend aastat.

Võit Ameerika kalligraafide konkursil ei tähenda dollaripakke. Tegu on pigem tsunftisisese tunnustusega, mis tähendab väikest tellimustki. Nimelt tellis gild minult oma liikmeskonna aastaraamatu kaanekujunduse. Pean seda suureks auks. Teen oma tööd vaikselt ja kui see on väärt, pannakse see välja professionaalsetel näitustel.

Kuidas teie päev välja näeb?

Minu loominguline pesa asub Ülejõel silla juures kahetoalises korteris. Üks tuba on ladu, teine on magamisasemega ateljee, kirjutuslaud on köögis ka. Ühel laual teen pastellidega portreesid, teine laud on puhtama kirjatöö tarvis. Väike lauaserv on söömiseks. Ega normaalse inimese elamisest ole seal lõhnagi.

Ärkan vara, kell viis-kuus. Lõunal teen linnas ringkäigu. Õhtul ma kaua üleval pole. Oakohvi ma ei joo, aga armastan tumedat šokolaadi. See on kasulik. Söögitegija ma pole. Rohkem võileivamees ja see annab tunda. Laua taga küürutamine mõjub silmadele ja nii tuleb mõni töö läbi luubi teha.

Vahel olen tundnud, et tööst on raske end välja lülitada. Mul pole pühasid ega nädalavahetusi. Isegi looduses käies ma küll näen ilu, aga sisemiselt ümbritsevat ei taju. Aju töötab ikka mõne probleemi kallal. Ka öösel.

Tööd tehes annan endast palju ära ja valmis tööd vaadates näen sageli vigu. Küll imepisikesi, aga minule on need tähtsad. Ükski vaataja neid ei näe. Piinan ennast ja energiapuuduses tekib mul masendus.

Olete rahu armastav kunstnikuhing, kes küll elab oma maailmas, ent ometi on kahe jalaga maas. Kuidas tekkis mõte portreteerida pastellkriitidega meie suurkujusid?

Boheemlane ma pole, päris normaalne samuti mitte, natuke selline kuiviku-krooniku moodi. Villu Tootsi jutust jäi ikka meelde, et kirjutajad on ajast aega olnud akuraatsed mehed nagu nende töögi, mis nõuab täpsust, puhtust ja korrektsust. Olen traditsioonilise kalligraafia esindaja. Eks ma pea otsima ideid, millel oleks reaalne väljund. Suure kunstiga ma ei tegele. Mul on oma nišš. Mis puutub pastellmaali, siis seda pole ma õppinud. Inimestki polnud eriti kujutanud. Põhiliselt linnavaateid.

Ent ajalehele kaastööna tušijoonistusi tehes hakkas minus midagi käärima. Katsetasin graafiliste portreedega. Mul oli karp pastellkriite aastaid sahtlis olnud ja ükskord hakkasin proovima. Tõukaja oli kunstnik Aapo Pukk, kelle esimesed pildid Pärnu linnapeadest rippusid juba Pärnu linnakodaniku majas.

Tegin 2005. aastal kingituseks mõne portree ja sealt see lahti läkski. Praegu ripub linnakodaniku majas 12 minu tehtud paraadpilti.

Ilmselt lisab iga portree järgmisele lihvi?

Kujutan mustvalgete fotode järgi meie hulgast lahkunud inimesi. Selline töömeetod sobib mulle paremini kui modelli järgi joonistamine. Pildid on muutunud paremaks ja tunnustavaid sõnu on öelnud ka Aapo Pukk, kes nüüd elab Ameerikas ja on tuntud portretist.

Kuna minu pildid ripuvad avalikes kohtades, teevad nad mulle ise reklaami. Tellimusi on tulnud siit-sealt. Mul pole vaja trummi taguda. Teen nii hästi, kui suudan, et inimesi mitte alt vedada.

Kuidas saate fotoga kontakti, et osata tabada portreteeritava olemust?

Ma kas hakkan seda inimest fotol tunnetama või ei hakka. Kui kontakti ei saa, tuleb pildile üksnes fotoga sarnanev inimene. Raske on saavutada elavat nägu. See tuleb praktikaga. Mida vanem inimene, seda parem on teda kujutada.

Loen oma tipptööks Pärnu poeglaste gümnaasiumi vilistlase ja geograafiaprofessori Endel Varepi portreed, mis on üks viimaseid töid. Ma ei leia sellel puudusi ja see on nagu minu “Mona Lisa”. Sellel tööl ei taha ma midagi ümber teha.

Tore, et teie Eesti Vabariigi 100. aastapäevale pühendatud portreesari kultuuri- ja kirjandustegelastest “Inimesi Eesti kultuuriloos” hakkab kuuluma Eesti Rahva Muuseumi fondi.

Ma ei oska kirjutada projekte ja esimesed 23 tööd on valminud oma kulu ja kirjadega. Teine asi on, mis neist tulevikus saab. Kas jäävad koju kapi taha?

Eesti Rahva või kirjandusmuuseum oleks neile õige paik. Eesti Rahva Muuseumi direktor Krista Aru oli mu töödega rahul ja mõttega päri. Nad on huvitatud kõigist 100 portreest, mis 1918. aastaks valmis peaksid saama. Mulle on tähtis, et need tööd leiavad koha.

Toon sügavast ajaloost meie rahva heaks suure panuse andnud mehed ja naised tänapäeva. Just need, keda vähem on kujutatud. Nende portreid on võimalik tulevastel põlvedel kasutada. Kes istutab maja, kes kasvatab puu. Minu jälg maailmale on need pildid.


CV

* Sündinud 7. septembril 1955 Väike-Maarjas.
* 1972-1976 Tartu kunstikool.
* 1982-1985 Tallinna kirjakunstikool.
* 1995 Eesti kunstnike liidu liige.
* 1979-1995 tööstuskombinaadi Vikero kunstnik-kujundaja.
* 1982-1992 tegi kalligraafi ja illustraatorina kaastööd Pärnu Postimehele.
* Üle 20 aasta teinud koostööd Pärnu linnavalitsuse ja -volikoguga, kujundanud linna auaadresse, tänu- ja tunnustuskirju.
* 2004. aastast Pärnu linnakodaniku maja ja selle väljapanekute kujundaja.
* 2004. aastal pälvis Pärnu tutvustamise eest kunstiloomes Pärnu linna vapimärgi.
* 2008. aastast USA Washingtoni kalligraafide gildi liige.
* Paluoja töid on eksponeeritud arvukatel isiku- ja ühendnäitustel ja Washingtoni kalligraafide gildi korraldatud näitustel. Tänavu valiti ta töö gildi kauni ümbriku konkursil 150 kavandi seast parimaks.
* Paikuse valla vapi ja lipu ning Sauga valla logo autor.