Pühapäeva hommikud on Pärnu kesklinnas üsna vaiksed: sõidab mõni auto ja buss, inimesi peaaegu ei näe. Ometi on Pärnumaa kutsehariduskeskuse kesklinna hoone ukse taha kogunenud 16 noort inimest.
Kajakas harjutab usinalt kõrget lendu
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kell 10 saabub noortest pisut vanem naine, kes ukse lukust lahti keerab ja kamba rõske ilma käest mõnusalt sooja võimlasse laseb. Nimelt on 16 ühe õige tantsurühma suurus ja need noored on rahvatantsuansambli Kajakas praegused ja kunagised liikmed. Ning too pisut vanem naine on tantsijate juhendaja Rita Mändla.
Selline mitmekesine koosseis on kokku tulnud selleks, et kuu vähem kui aasta pärast tuleb Kajakal tantsurõivad-kingad kohvrisse pakkida ja üle ookeani Ameerikasse lennata. Kuid veel enne seda, märtsis ootab tähistamist tantsuansambli 60 aasta juubel.
„Võtke paigale!“ kostavad Rita sõnad kaugele garderoobi sügavustesse, kuna üle tüki aja kokku saanud tüdrukutel kulub ümberriietumiseks ja suvemuljete vahetamiseks kindlasti rohkem kui juhendaja pakutud kümme minutit.
Kuna seekord löön minagi tunnis kaasa, tekib meil Maritiga rivis seistes arutelu, kumb pikem on. Mõlemal on kehalise kasvatuse tundidest sisse harjunud pikkuse järgi rivisse võtmine. Kuigi olen temast vanem, osutun lühemaks. Teengi nalja, et vanadus kahandab kasvu. Juba tunni alguses võib rahvatantsutrennis lõbus olla!
Tahapoole poksimine
„Ringjoonel sammu marss!“ jagab Rita taas korraldusi. Enne tantsude juurde asumist teeme korraliku soojenduse, mis kestab ligi pool tundi. Selle käigus jookseme, venitame, hüppame, tõstame käsi-jalgu.
Näiteks on tantsijatel soojendusharjutus, mida omakeskis nimetatakse poksimiseks. Rusikas käed sirutatakse kordamööda ette, kuid löögi rõhk on hoopis taha, mitte ette, nagu poksimisel. Tund täistempos rahvatantsu annab kindlasti suurema koormuse kui sama aeg jõusaalis.
Juba läheb saalis päris umbseks ja tõhusat tuulutussüsteemi pole. Seega teeme pärast soojendust joogipausi. Kui muidu kestab trenn kas poolteist või kaks tundi, siis täna teeme neli tundi. Seetõttu on kõik endale suure veepudeli varunud, kuna sellise treeningu ajal on joomine suur abimees.
Pärast lühikest hingetõmmet vaatame, mis eelmisest korrast meeles on. Esimene tants on „Süit Lääne-Eesti tantsudest“. Kõrvalt vaadatuna tundub see uimane jokutamine, kuid pärast viimast reinlendrit oleme kõik võhmal.
„Kuidas see reinlendri üleminek siin tüdrukutel käibki?“ läheb Nele juhendajalt küsima, et selgus majja saada. Lihtsad tantsujoonisedki peavad puhtad olema. „Süit Lääne-Eesti tantsudest“ on seotud Pärnumaaga, nõnda et Pärnu rühmale sobib see igati. Tants algab „Kihnu rattaga“, millele kohe järgneb „Kihnu kalamies“.
Uhke juubel ja kauge USA
Esimene tants on meelde tuletatud. Järgmisena võtame ette „Pulmapolka“. Oo, kui lustlik pealkiri! Ja niisama lustakas on tants, mis sisaldab kõrgeid jala- ja veel kõrgemaid tüdrukute tõsteid.
Veel hoogsamalt lendavad Kajaka tüdrukud-naised kevadisel juubelikontserdil, milleks sügisest alates suure hooga ettevalmistusi tehakse. Kuna tegu on aasta suursündmusega, on kõigi tantsijate mõtted juba märtsis, sest tantsijat ergutab kõige enam eesootav tähtis esinemine. Kokku kuulub Kajaka ansamblisse kuus rühma: noorte C-sega-, A-sega-, D-sega-, põhi-, neidude- ja naisterühm. Tantsijaid on üle 80 ja kõiki neid näeb 12. märtsil Pärnu kontserdimaja laval.
Juubelikontserdi unistustest toob maa peale tagasi taaskord Rita paigalekutsung. „Mina tahan tantsu lüüa“ – nüüd läheb tüdrukute tantsuks. Kuna Ameerika kava koosneb 20 tantsust, mitmekesistame seda naistetantsuga. Aga jälle langeme unelmate riiki, sest nüüd viivad mõtted meid juba teisele poole maakera. Järgmise aasta augusti algul toimuvad USAs Oregoni osariigis Portlandis sealse lääneranniku eestlaste päevad. Sinna me Kihnu Poiste ansambliga kodueestlasi esindama lähemegi.
Valepidi pöörlemine
„See samm ei käi nii, vaid hoopis nii,“ näitab Rita naistetantsu põhisammu, tuues meid tagasi trennitegemise juurde.
„Näita mulle ette! Ma pöörlen valesti, aga ei saa ise aru,“ on Ulla nõutu ja palub juhendajalt abi. Mitu korda proovitud ja ongi jälle selge.
Samal ajal kui tüdrukud hoolega samme lihvivad ja tantsu kordavad, saavad poisid meid jälgida ja puhata. „Kas need käed ei peaks hoopis nii puusas olema?“ aitab pingil istuv Lauri õppimisele kaasa ja näitab ette. „No nii hea, et sa meelde tuletasid,“ on Rita tänulik.
„Sangaste Jussi armulooga“ läheb palju lihtsamalt. See on kõigil tantsijatel veres ja tuleb libedalt. Tantsu sisu vastab õigustatult pealkirjale: kõigepealt toimub tüüpiline kassi-hiire mäng, poiss ajab tüdrukut taga, kätte ei saa ja kui lõpuks saab, siis algab tramburai lõpuni. Kahe sõnaga: meeleolukas tants.
Hambo verre
Kõige rohkem aega ja vaeva kulub „Ruhnu süidi“ meenutamisele. Tantsus on keeruline samm, mida kutsutakse hamboks. See nõuab head rütmitaju ja on paaris tantsides sageli keerulisem teha kui üksinda. Aga kui hambo kord selgeks saadud, püsib ta mälus-jalgades elu lõpuni. Kuna meie hulgas leidub neli-viis inimest, kellel see samm juba sees, teeme taas ühisõpetamist ja aitame neid, kel hambo veel hästi välja ei tule. Parim õppimisviis ongi tantsida oskajaga.
Natukese aja möödudes on see takistus enamjaolt ületatud ja läheme ülejäänud tantsu juurde. Kuigi rühm on väsinud, tantsime „Ruhnu süiti“ mitu korda otsast lõpuni.
Ometi see ei heiduta, sest silme ees terendab kaks eelmainitud eesmärki. Kõigepealt kontsert Pärnus suurel laval ja siis loomulikult suvine Portland, kus teeme heameelt ilmselt tuhandetele eestlastele. Aeh, tuleb jälle pilvedelt alla tulla.
Kui oleme natuke puhanud, lõpetab Rita meie üllatuseks tunni veerand tundi ettenähtust varem. See on suur rõõm, kuigi ega pühapäevahommikune liigutamine paha teinud. Enesetunne on mõnus, kui oled hea seltskonnaga kvaliteetselt ja kasulikult aega veetnud.
Kajakas
Kajaka asutas tantsuõpetaja Naima Ebrok.
1983. aastast juhendab Kajakat Rita Mändla.
Ansamblis õpitakse Eesti rahvuskultuuri traditsioonilisi tantse.
Kajakas on tiibu sirutanud peale Euroopa ja Skandinaavia Aafrika rannikul, Brasiilias, Kanadas, Türgis ja Udmurtias.