/nginx/o/2017/02/27/6391335t1hade6.jpg)
“Kui keegi tegeleb kirjutamisega, ei tähenda see veel midagi. Kirjanikuks võivad end ju väga paljud nimetada. Ma arvan, et kirjanik on see, kellel on midagi suurt ja põhjapanevat öelda,” mõtiskleb Pärnus elav stsenarist ja mitme raamatu autor Mihkel Ulman.
Kirjanikuks ei luba nii näidendeid, stsenaariume kui lasteraamatuid kirjutanud Ulman end kutsuda, pigem meelelahutajaks. Tema öökapil on parajasti pooleli Eduard Uspenski “Krokodill Gena ja teised muinasjutud” kõrvuti Charles Montesquieu “Pärsia kirjadega”.
“Kodu keset linna” kaasstsenarist
Ulman on tuntust kogunud seriaalikirjutajana. Tema sulest on ekraanile jõudnud “Ohtlik lend”, “Tuulepealne maa”, “Kättemaksukontor” ja “Kodu keset linna”.
Siiani kõige põnevamaks tööks peab Ulman kriminaalsarja “Ohtlik lend”. “Kui ma kirjutama hakkasin, polnud veel keegi krimisarja teinud,” meenutab stsenarist. Ulman ei uskunud algul, et sellest midagi välja tuleb, sest välismaised sarjad on lati kõrgele seadnud. “Tehnilised vahendid ja eelarve olid meil ju kesised. Meil on näitlejaid vähem, raha vähem, publikut vähem,” loetleb Ulman piiritaguste kriminullide populaarsuse põhjusi, kuid tõdeb siis, et Eesti rahvaarvu kohta on omad sarjad väga head.
Uut kriminaalsarja kirjutaja siiski praegu ette ei võtaks. “Krimisarjad on seotud mõrvade, vägivalla ja verega. Tahaks sellest kõigest eemalduda ja kirjutada midagi helgemat, et tegevus toimuks looduskaunis kohas, tahaks teha positiivse alatooniga sarja,” lausub Ulman. Kriminaalsarjad on enamjaolt negatiivsed. Ometi pole need kaugeltki ühesugused. “Inglise sarjad on kõigest hoolimata ikka väga positiivsed, inglastel on muud väärtused,” arvab Ulman.
Sellest sügisest avanebki Mihkel Ulmanil võimalus kirjutada midagi senisest helgemat, temast saab “Kodu keset linna” kaasstsenarist. Uute stsenaristide kätte sattudes muutub seriaalgi. “Huumorit tahaks sisse tuua,” plaanib Ulman. Ta on rahul, et nüüd võib ta seebikale kohaselt hakata julgesti kirjeldama suuri tundeid ja tegema süþeepöördeid. Oma unistustes kirjutaks mees aga hoopis romantilises võtmes, võttes eeskujuks Jane Austeni loomingu.
Raamatukuhjad magamistoas
Kirjutava inimese kombel loeb Ulman raamatuid ja vaatab teleritki, sest muidu ei oskaks seriaale kirjutada. Viimastel aastatel on ta siiski varasemast vähem lugenud.
“Kirjutamine võtab aja ära. Teine probleem on televisioon ja arvuti,” selgitab kunagine ahellugeja oma lugemisharjumuste muutumist.
Ulman ütleb, et on süsteemitu lugeja, kes loeb kõike romaanidest teadusliku kirjanduseni.
“Teaduslikku fantastikat ja krimikirjandust ma praegu ei loe,” seletab kirjamees. Nooruses valis ta raamatuid eelkõige autorite järgi ja mõnda asja luges igal aastal uuesti, avastades nüansse.
“Nüüd on vist vastupidi. Vanemas eas on kriitikameel suurem, hakkad nõrkustest aru saama. Ei taha enam esmamuljet hävitada,” põhjendab Ulman.
Raamatukirjutamise mõtteid mõlgub kirjutaja meeles mitu, näiteks raamat kriipsust. Üks lasteraamatuid on Ulmanil just illustreerimisfaasis. Lastele kirjutab ja loeb Ulman üldse hea meelega.
“Kõigepealt loetakse lastekirjandust teismeikka jõudmiseni, siis tuleb vahe sisse - vähemalt minul oli nii - ja siis, kui endal lapsed tulevad, tekib uus huvi lastekirjanduse vastu. Sellest ajast peale ongi lastekirjandus mulle tõeliselt meeldima hakanud,” nendib Ulman. Paar suuremat lugemiselamust sai ta isaks saades, kui “Võlur Ozi” ja “Krabatit” luges.
“Lastekirjandus on aus. Lapsed taipavad üsna kähku, kas loos on mingit väärtust. Nad on taiplikud kriitikud, trikitamisega eriti läbi ei löö,” tõdeb Ulman.
Solvumisest pildistajaks
Nii Mihkel Ulman kui kõik ta lapsed on agarad pildistajad. Pildistamispisiku on nad pärinud isalt, kes fotode tegemist alustas juba algkoolis. Isegi emotsioon, mis seda ajendas, on mehel meeles. “Mul on õde, kes on minust neli aastat vanem. Nad tegid oma kambaga pilte ja siis hakkasid ilmutama. Läksid kõik koos pimikusse. Seal olid õde, õe sõbranna ja veel mingid noormehed. Ma mäletan, et mind ei võetud kaasa ja ma olin kohutavalt solvunud,” meenutab ta.