Krismar Rosin: Kõike tuleb uuesti alustada

Krismar Rosin. Foto: Pärnu Postimees

Gümnaasium läbi ja elu ülikool ees ning jälle on see kartust tekitav tunne: mis siis nüüd saab? Kui eelmised kaks õppeetappi kätkesid vaid muutusi õppetöös, -koormuses ja -programmis, siis praegu on kogu eluvanker uperkuuti aetud ja kõike tuleb uuesti alustada.

Uus on linn, kus sa õpid. Mõni kolib suuremast väiksemasse, mõni vastupidi. Mina kui pisikese Pärnu elanik jäin juba alguses pealinna rütmile jalgu. Pikad järjekorrad, liiklusummikud, vahemaad, kaubandusketid, hulk vähemusrahvusi, palju bussi-, trolli- ja trammiliine, müra, teetööd, ülerahvastatus.

Uut kodu otsides

Terve eelnädal oli Tallinna tehnikaülikool tulvil esimese semestri tudengeid, kogu see kitsikus - ei mahu istuma, astuma, sööma ega isegi mõtlema - tekitas ahastust. Mis saab, kui kõik 13 000 tudengit õppetööd alustavad?

Kui juba uus linn, siis loogiliselt uus kodugi. Keegi ei jää tänavale. Virgemad ja tublimad alustasid korteriotsinguid suve alguses, laisemad augusti lõpus. Viimasena mainituid ootas kinnisvaramaaklerite kadalipp. Korteriomanik on kuningas, müües üsna räämas korterit krõbeda hinnaga, olenemata asukohast.

Korterid läksid sekundiga ja loll oli see, kes pärast korteriga tutvumist kohe lepingut ei allkirjastanud, vaid lubas paari päeva pärast tulla. Ja kui paari päeva pärast naasis, oli korter ammu müüdud. Haiglaselt pidi varahommikust õhtuni iga viie sekundi tagant helistama maaklerile, kes õhtul lõpuks vastata viitsis ja mesimagusa häälega teatas: kahjuks on korter juba müüdud. Paljudel juhtus niimoodi vähemalt neli-viis korda, sest kinnisvaramaaklerist tudengijumal vedas noori alt.

Vedas neil, kes said korteri tuttavate või muude sidemete kaudu. Neil jäid ära tühisõidud, krõbedad hinnad ja varane stress.

Kui lõpuks oligi ühiselamukoht või korter käes, tõdesid paljud kurvastusega: jama lugu, sisse saab kolida alles 1. septembrist.

Paraku olid paljudes koolides eelnädalad ja siis pididki paljud Nipernaadi moodi rändama ja kodu otsima. Vahel avastasin endki Sõpruse puiesteelt kursuseõe poole marssimas, seljas portfell, kus sees laptop, higipulk, lõhnaõli. Polnud paduvihma eest kaitseks riideid, tuju oli läinud. Julgustas sõbranna, kes ütles, et see ongi tõeline tudengielu.

Ja edasi?

Kui kodu käes, algavad olmemured. Kus pesu pesta, kus kõige odavamalt süüa, millise trolli, trammi või bussiga saab kooli ja koju? Kui suured on talvised kommunaalarved? Kus asub lähim pood? Kuidas jõuda kõige kiiremini kooli?

Kui juba ülikooli jõutud, siis inimestel, kes tahavad ise oma saatust suunata, üldjuhul veab. Eriti riigieelarvelistel tudengitel. Gümnaasiumi ja ülikooli õppekorralduslik vahe ongi selles, et neist esimese puhul ei saa oma õppetööd koordineerida, teise puhul küll. Arusaam, justkui andnuks juba keskkoolis oma tulevikku kujundada, valides kas meedia-, loodusteaduste, matemaatika-, füüsika- või keelteklassi, on veidi väär.

Minule tähendas meediaklass üksnes tavalisest vähem matemaatikat, kuid tunnid, kust ma midagi juurde ei saanud, ikka jäid. Enamikul üliõpilastel ongi nüüd võimalus ise oma tunniplaan paika panna. Peaasi, et oleks vastavuses ainepunkti mahuga. Tulevikuvisiooniga tudeng ei pea istuma vastu tahtmist loengus, kus ta mingit kasu ei saa. Võib-olla isegi saaks, aga ammu on teada fakt, et mida vastumeelsem asi, seda vähem sellest omandad.

Muidugi on oma tunniplaani valimine riski peale minek, näiteks ei koguta küllaldaselt ainepunkte. Õnneks on paljudes kõrgkoolides kohustus võtta esimene semester tüüpõpingukava ja alles teisel kursusel saab oma õpingukava sobitada.

Teine asi, mida esmakursuslane peab mõistma, on see, et ülikool ei ole koht, kus liugu lasta nagu gümnaasiumis. Gümnaasium oligi üldteadmiste allikas, mida võis kergemalt võtta, peaasi, et ülikooli saaks, aga mis tuleb pärast seda? Töö või töötus.

Erinevus meie ja meie vanemate vahel ongi selles, et meil on hulga rohkem tööriistu, et saada edukaks. Võime võtta tasuta vabaaineid, kasutada ülikoolide mahukaid raamatukogusid, taotleda stipendiume, osaleda kooliüritustel ja üliõpilasorganisatsioonide töös, minna Erasmuse programmi abil välismaale kooli või tööle, teha tasuta sporti, suhelda koolis eri rahvustest inimestega ja lõimuda.

Kirjanik Mihkel Mutt on öelnud, et ülikool ei ole õpetamine ja õppimine, vaid vaimne kliima, mida ei saa iseenesest tekitada nagu Inglise muru. Kolmapäevane kordav eesti keele loeng ei ole tüütu kohustus, vaid moodus, kuidas paari aasta pärast rohkem raha teenida. Ülikool on viljakas lehm, kellega õige lüpsmise korral kogu Euroopa piimaturg üle võetakse. Muidugi on vaja teha õige valik, iga tõug ei kõlba.