/nginx/o/2008/12/30/111034t1hd0ac.jpg)
Väga õige värk ja valik, täitsa nõus kohe. Kui mälu või mingi muu asi mind ei peta, olid meie linnas kunagi partei komiteet ja rahvusvahelised saadikud, kes kogu elu käpuli keerasid, poest liha ja vorsti ära sõid ning lõpuks oma plagu ikkagi kokku kerisid.
Hiljem olid klounid, kes pensionäridele viissada krooni maksid, selleks igalt poolt ess emm ess laenu võtsid ja viimaks pealinna poole varvast viskasid. Lubasid jaanipäevaks tagasi tulla, aga õnneks pole tulnud. Kuigi pensionärid maksavad nüüd võlgu kinni nii et kõht lahti.
Ja eile toodi lehmad linna, mis, nagu ma kusagil juba ütlesin, on tõesti väga õige värk.
Sest kui sa oled natukene koolis käinud, saad isegi aru, et lehmalt saab piima, hapukoort, villa ja sedasamust, mida hanguga ühest hunnikust teise tõsta. Meie elu võib hakata suurte pööretega paremuse poole või veel kaugemale veerema.
On ju ilmselge, et piim läheb poes odavamaks, kuna pole mingisuguseid vahendajaid ega ladusid. Võta korv eurodega näppu ja mine lüpsi ajaks randa.
Niitagi pole enam vaja, võib hunniku mehi koondada, sest lehmad pistavad ilma rahata kõik rohu ja prahi nahka.
Öine diskomuusika ei lõika enam kõrvu peast, sest lehmad lõugavad minu teada valjemini kui räpparid või räpakad või kes nad seal on. Liha ja pekki on linnarahval ja külalistel samuti lahedalt külmikusse riita laduda ja mis kõik veel. Nii et lehm on kindlasti parem värk kui kloun või komiteet, raudselt.
Vabadusvõitleja ukse mahalöömise kohta ei oska mina eriti midagi öelda. Ühest küljest on see inimese õiguste jäme rikkumine, aga teisest küljest kättemaksmine. Ma mäletan, et laulva mässu ajal lõid võitlejad kagebee kontori ukse sisse ja võtsid mingisuguse kaustiku ära. Eks nüüd tee kagebee jõudumööda tagasi, mis muud siin olla saab.
See fakt, et nad Reiu linna raudtee silla ära värvisid, väärib ainult kiidusõnu. Isiklikult kaldun arvama, et värvitud metalli eest maksab kokkuost palju paremat pappi kui värvimata metalli eest ja kui inimesed rikkaks saavad, ei tohiks kellelgi selle vastu midagi olla.
Jaansoni jooksuga on muidugi iselugu.
Mul pole selle vastu midagi, et poolteistkümmend tuhat inimest kokku saab, aga mul on selle vastu, kui nad korraga jalgu vastu maad trambivad ja jõe ääres kalapüüki segavad. Rääkimata sellest, et tekitavad stressi ja isegi paanikat, sest jätavad vägisi imeliku mulje, nagu jookseksid vaenlase eest ja oleksid oma vintpüssi ammu karusmarjapõõsasse visanud.
Küttepuude nappuse üle virisemine on seevastu täiesti rumal asi.
Juhannes näiteks ei varu talveks üldse mingisuguseid puid, kuna oma teada elab keskküttega korteris. Mina ka enam ei varu, kuna tuleb kliima soojenemine, mis teatavasti on otseses seoses ülalmainitud lehmade väljalaskmise gaasidega. Ja üks minu tuttav inimene samuti ei varu, kuna kütab kogu talve ahju igasuguste rasvaste rahapakkidega.
No ja siis ma tahtsin natuke nendest Jaagupi karudest rääkida.
Mul oli kunagi laia profiili, aga kitsa silmaringiga sõber, kelle nimi oli juhuslikult Jaagup, ja tema hakkas perestroika ajal karusid pidama. Ütles, et pole mingit vahet, kas on karu või kass või merisiga. Tähtis on, et oleks inimese sõber.
Ja kasvatas muudkui neid karusid, aga kui Eesti Vabariik tuli, lõpetati see ära, sõbrale pandi pikkade käistega särk tagurpidi selga, viidi arstide hoole alla ja karud anti mänguasjade muuseumisse hoiule.
Mis ma sellega öelda tahan? Vaata seda Järvesalu Vello fakti ja mõtle ise natukene. Mõtle, kas inimese sõbrale tasub alati nii väga loota või lõpeb kõik ikkagi rahatrahvi maksmisega.
Sest kes see muu sai selle maja ehitamise asja välja rääkida, kui seesama inimene, kes nüüd Vello nii rumalasti sisse rääkis, on ju?
Selle kohta kommenteerin, et mina pole iial ühegi inimese sõber olnud ja mind võib küll ülemisest otsast alumise ääreni usaldada. Sest mina ei tea kedagi, kes oleks Vello tuttavale naisterahvale mingisuguse maja moodi asja ehitanud.