Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2014/03/17/2899954t1h185e.jpg)
/nginx/o/2015/03/24/3899399t1h571d.jpg)
“Me olime ainuke pere sellest vagunitäiest, kes samas koosseisus jõudis kodumaale tagasi. Olen oma lapsepõlves näinud kohutavalt palju nälga, külma, haigusi, abitust, meeleheidet ja surma. Iga mõte minevikku on valus ja toob pisaraid,” tõdeb 76aastane Evi Kolla.
Pärnus pensionipõlve pidav Evi Kolla on sündinud 1939. aastal ja oli kümneaastane, kui perega koos loomavagunis Siberi poole teele saadeti.
Toidupakk päästis elu
Sellest jõukast õitsvate linapõldudega Halliste kandi talust viidi pereisa vangi juba 1945. aastal. Ema püüdis nelja väikse lapsega kangelaslikult talupidamist jätkata ja kurnavaid norme maksta päevani, mil püssimehed kodumaja sisse piirasid.
“Nutsime, otsisime ema, jooksime toast tuppa ja leidsime ta lõpuks magamistoast voodi otsa tagant. Ema oli põlvili, käed palveks taeva poole, näost lumivalge ja sõnatu,” meenutab Evi.
Ema kallistas lapsi ja ütles, et ärge nutke, nüüd sõidame isa juurde. Ema hädavale aitas lastel kiiresti riidesse panna, sest asjade kokkupanekuks anti 30 minutit. Järgnesid lõputud päevad kolksumist pimedas loomavagunis. Nõrgemad ei pidanud teekonnale vastu või ei kohanenud.
Esimestel kuudel Siberis surid paljud nälja ja haiguste tõttu. Kliimamuutus oli drastiline. Lapseootel küüditatud emad matsid oma imikuid, sest olid ise näljas. Kui emal ei pidanud tervis vastu või läks ta hulluks, viidi lapsed lastekodusse. Kõik teadsid selliseid juhtumeid.
“Mäletan, et olime juba mitu päeva toiduta olnud, söönud ainult kase- ja pajupungi. Ema ei saanud tööl käia, sest oli haige, seega ei antud talle ka kolhoosiaidast töölkäijatele määratud poolt kilo leiba,” meenutab pensionär.
Olukorrast päästis Eestist tulnud pakk. Pere luges ühehäälselt paki kohal tänupalvet. Ent loodetud kõhutäie asemel jagas ema igale lapsele neli kuivatatud leivakuubikut. Vangilaagrist saadud kirjas hoiatas isa, et järsk kõhutäis võib näljas inimesele mõjuda surmavalt. Leivatükki hoiti suus, kuni see sulas.
Nälg ja haigused
Evi pere elas pilusilmsete hakasside maal, kus kohalikud neid mitu aastat omavahel fašistideks kutsusid. Eesti lastel tuli ära õppida nii hakasside kui vene keel. Piirkonnas polnud metsa, maa oli tühi ja kõle. Elada tuli muldonnides: need olid palkidest laotud kandilised ehitised, laeks kõrvuti laotud latid ja nende peal muld. Väiksele vihmasabinale pidas muld vastu, suurema sajuga jooksis pori kaela.
Lattidest ehitatud voodi pehmenduseks olid heinad. Magamiseks rõivaid ära ei võetud, sest muidu oleks külm hakanud. Külma ja näljaga jäid lapsed nõrgaks ja põdesid igasuguseid haigusi. “Aga õnne meil oli, sest meie emake oli tubli ja hakkaja naine. Ta vahetas oma kleidid järgemööda kartulite vastu ja jagas need võrdselt meie vahel ära sellele vaatamata, et vanim laps oli juba 13- ja noorim kolme–nelja-aastane,” meenutab pensionär.
Oli naisi, kes läksid hulluks. Evi Kolla mäletab ema, kelle kolmest lapsest vanim jäi kopsuhaigusse. Kuna arstiabi ja rohtu selle vastu polnud, külmetas see ema oma lapsukest veel pakase käes, et lõpp kiiremini tuleks. Evi nägi seda pealt, kui koolikaaslase käekäiku uurima läks. Ja põgenes õuduses, mõistes, mis toimub.
Kolhoosi võlgnikud
Esimesed aastad elati surmahirmus. Leib, mille ema tööpäeva eest sai, oli pere põhisissetulek ja toit. Kes pistis põllul kartuli taskusse, võidi vangi saata. Ema tõi pisikese plaskuga piima laudast salaja koju, et seda veega lahjendatult lastele joota, kuni ühel päeval nõu õnnetult tööriiete taskus ümber läks ja tegu avalikuks sai. Vangistamise ootel õpetas ema lapsi öö läbi, kuidas eri lastekodudes omavahel sidet pidada. Õnneks halastas karjabrigadir perele.
Neljandal aastal ei jäänud ema enam kolhoosile võlgu ja elu läks paremaks. Esimestel aastatel oli ta haigestumise tõttu nurunud pisarsilmi leiba võlgu ja oli kolhoosi ees seepärast suur võlgnik. “Kõik, kes elasid üle esimesed neli Siberi aastat, olid õnnesärgis sündinud,” usub Evi Kolla.
Hiljem õppis kasinates tingimustes sirgunud naine, et külluslik elu rikub inimest, teeb valivaks, pirtsakaks ja pealiskaudseks. Raske elu, vastupidi, liidab, muudab südamlikumaks, sitkemaks ja üksteisega arvestavaks.
Evi mõtleb tänuga oma emale, kes kõigi muredega pidi üksi toime tulema ja alati nii optimistlikult lootis, et ükskord naaseb pere kodumaale. Rasketel hetkedel unistati igapäevastest tegemistest kodutalus.