/nginx/o/2010/09/15/433307t1h95d2.jpg)
Pärnu lõppenud kultuurisuvi oli tänu hansapäevadele, soojale ilmale ja majanduse järkjärgulisele elavnemisele mingis suhtes illusoorne: sisulist edasiliikumist oli suhteliselt vähe. Paljud traditsiooniliste ürituste korraldajad ja uued tulijadki on rahaliselt piiri peal. Tegutsetakse, sest ei suudeta ega taheta olla tegutsemata, kuid uut kvaliteeti luua on väga keeruline.
Kultuuriinimeste kokkusaamine kui niisugune oli väga tervitatav. Minu mäletamist mööda pole sellist arutelu kunagi varem toimunudki. Siiski peaksid suveürituste korraldajate ja linnavalitsuse ühised arupidamised jätkuma ja toimuma tihemini. Suuremate probleemidena nimetaksin kolme asja:
1. Kultuurielus on oluline senisest paremini tagada ideede juurdevool ja nende vormumine projektideks. Praegu eksisteerib ainult linna projektikonkursi meede, millesse laekub palju taotlusi, millest osa rahuldatakse, kuid millel pole korraldajatega sisulist tagasisidet. Keegi ei tea täpselt, miks komisjon ühe või teise otsuse tegi, mis olid alternatiivid, millised projektid kõrvale jäeti ja miks. Kodurahu huvides on selline praktika mingis mõttes mõistetav, kuid linna kultuurielu kui terviku arengu pidur.
2. Suuremate kultuuriprojektide rahastamise tsükkel on liiga lühike. On arusaadav, et piirid seab linnaeelarve koostamine, seda tehakse aastaks ja see valmib heal juhul eelmise kalendriaasta lõpuks. Lahendus võiks olla linna sihtasutus, mis ei sõltu ajaliselt linnaeelarvest ja mis reserveeriks raha pikemalt ette.
3. Linnal puudub selge tegevuste kogum Pärnu kultuuriürituste turundamiseks nii siseriiklikult kui välismaal. Iseenesest suurepärast “Augustiunetuse” kontseptsiooni tuleks laiendada kogu aasta peale ja näha selleks ette rahagi.