Vesi lahutab Pärnu südalinna äärelinnadest ehk Rääma ja Ülejõe linnaosast, rääkimata Vana-Pärnust, mis on lausa mitmest küljest vee haardes. Sama vesi ka ühendab, sest kui ta on tahkes olekus ja jää viss, võib silmalt piki või põiki üle jõe minna, kui just ilmtingimata ei pea üle silla minema.
Halbade ja väga halbade suusailmade ajal saab jõge ületada aga ujuvvahendite parve, lodja ning paadiga. Kõiki neid on Pärnu jõel kasutatud.
Parvega ja lodjaga
Daugava jõe kaldalt Pärnuni kulgev tee oli olemas juba enne Riia linna asutamist. Henriku Liivimaa kroonikas on kirjas, et ristisõdijate vägi liikus mererannikul sirget teed pidi maakonda, mida hüütakse Soontaganaks. See oli sakslaste esimese sõjakäigu ajal Soontaganasse 1210. aasta jõulude aegu.
Ajaloolane Jüri Kivimägi kirjutab, et Emajõe ehk Pärnu jõe suudmest Lihulani kulgev tee läbi Soontagana oli samal ajal olemas. Peronast ehk hilisema nimega Vana-Pärnust algav maantee lahknes Sauga mõisa kohal kaheks. Üks teeharu viis Soontagana kihelkonna kaudu Lihulasse ja Karusele, teine haru läbi Korbe kihelkonna Vigalasse ja Märjamaale.
Vana-Pärnu parve esimene omanik on olnud Saare-Lääne piiskop, kes selle 1535. aastal loovutas Vana-Pärnu bürgermeistri Benedictus Groote perele eluks ajaks ”nii, kuidas ta vanast ajast ülesõitjate poolt kasutamist leidnud”.
Viimane parveomanik oli Pärnu komandant kindralmajor Christoph Buhrmeister. 18. sajandil renditi parv välja koos Sauga mõisaga.
Parvesõit üle jõe kestis 1803. aasta kas 28. augusti või 1. septembrini, kui liiklemiseks avati ujuvad ehk nahksillad, nagu pärnakad neid kutsusid, üle Pärnu ja Sauga jõe.
Teine parv Pärnu jõe ületamiseks asus Tammistes. Seda mainitakse ühenduses Paul Johanseni arvates vanima ühendusteega Pärnu ja Tallinna vahel, mis kulges üle Vändra-Eidapere-Lelle-Kohila-Tõdva Tallinnani. Eidaperet märgitakse sellel Pärnu-Tallinna teel esimest korda 1516. aastal, kui seda teed kasutasid Saksa ordu kõrgmeistri saadikud.
Tammiste parve mainitakse 1530. aastal, kui linn omandas selle ühes parvemeestega. Viimane teadaolev parveomanik on olnud Jürgen Brackel, kellele linn loovutas parve samuti parvemeestega. Hiljem, kui peamiseks liiklemisteeks jäi praegune Pärnu-Tallinna tee, kadus vajadus parve järele.
Linnarahvas nurises pidevalt parvega jõeületamise pärast. Küll liikus parv korratult, küll kaevati parvemeeste peale. Vahel tuli tormiste ilmadega oodata päevi, enne kui õnnestus üle jõe saada. Sõdade korral oli nii linna vallutajatel kui vabastajatel leivanumbriks parve hävitamine, seega liikluse takistamine.
Lodi võeti silla aseainena abiks siis, kui torm või kevadine jääminek oli ujuvsilla ära lõhkunud ja selle osad koguni muulide vahele viinud. 1903. aastal uppus nahksild kaheks nädalaks, siis olid lodja- ja paadimeestel kibedad tööpäevad.
Paadiliinide otseühendused
Silla asendajana on ajast aega olnud kasutusel paadid. Jõe ääres lõppevaid või algavaid tänavaid on Pärnus mitu, näiteks Vingi, Kalamehe, Pilli ja Liiva. Jalavaeva pelgajate paadiga teisele kaldale toimetamise algus jääb hallidesse aegadesse. Kättesaadavamad on andmed sõjaeelse Eesti Vabariigi ajast.
Ülevedu toimus Vingi ja Liiva tänava kohalt ehk vanadele pärnakatele suupärasemalt tikuvabriku ja Kontse (Conze) alt. Kontse alt oli aastatel 1915-1923 paadiga üleveos paus, sest Liiva tänavat pikendas Niidu-poolse kaldani Waldhofi kohalt ümber paigutatud Vene sõjaväe ujuvsild.
Igal aastal kuulutas linnavalitsus varakult, et annab enampakkumisel välja kaks otseühendust paatidega. Tikuvabriku (Vingi tänava) alt ülevedu tõi linnale aastas sisse 51-180 krooni. Ülevedajad olid Jüri Kuudeviita (1926), Grant (1927-1928), Karl Teder (1935-1936), Richard Meejärv (1937-1938).
Vingi tänava kaudu käisid üle jõe paljud kooliõpilased. Nende ohutuse tagamiseks paigaldati 1936. aastal Rääma-poolsele kaldale elektrivalgustus, Vingi tänava otsas oli see varem olemas.
1932. aastal nuriseti ajalehes Vingi tänava paadimehega, keda tulnud kaua oodata ja kes tõrelnud, kui ulatati taksikohane sent. Paadis puudunud lepingukohased päästerõngad ja vahel võetud väiksesse paati liiga palju sõitjaid.
Kontse alune oli linnakassale hoopis tulusam: sealt laekus 42-260 krooni. Paadimehed olid Peeter Sneegs (1926), Jüri Kuudeviita (1927-1930), Alfred Meejärv (1931-1933), Richard Meejärv (1934-1935), Theodor (Feodor) Pentmann (1936-1938).
Liiva tänava kaudu liikusid Niidu saeveski töölised ja loomulikult Niidu metsas grüünes käijad. Suviti toimus seal peaaegu igal nädalavahetusel mõni pidu või väljasõit. Sel ajal puhkas töörahvas roheluses ega trüginud badesakste sekka.
1931. aastal pöördus ülevedaja A. Meejärv linnavalitsuse poole ja kaebas, et ei tule omadega mäele, sest saeveski oli seisma jäänud ja väljasõitegi korraldati vähe. Linnavalitsus talle vastu ei tulnud.
Pärast Suursilla valmimist 1938. aastal vähenes ülevedu soovijate arv ja seepärast lubati paadimeestel tõsta veotakse. Ühe otsa hind tõusis sendilt kaheni ja öine tariif kolmelt sendilt neljani.
Kaarsilla valmimise järel lootsid räämakad, et vana nahksild paigutatakse kas tikuvabriku või Kontse alla, sest neil oli paadiga üleveost juba villand. Paraku oli linnavalitsusel ujuvsillast rohkem kui kõrini ja seda ideed ei võetud isegi kaalumisele.
Seejärel tehti ajalehes ettepanek panna rahvast üle vedama kas või vana lodi, mille järele enam vajadust polnud, ainult mootoriga, et ei peaks lotja köiega üle jõe haalama. Seegi mõte jäi pelgalt paberile.
Mootorpaadiliinid
Vingi ja Liiva tänava kohal aerutati üle jõe. Jõesuudme pool hakkasid aga podisema mootorid. 1933. aasta augustis üritas mootorpaat Omar pidada ühendust ujuvsilla juurest Räämale Kuu tänava kohale. Väljasõit oli silla juurest kell 6, 7, 8, 9, 16, 17, 18 ja 19 ning tagasisõit Räämalt pooltundidel. Ühe otsa hind oli viis senti. See eksperiment kestis kolm päeva (5.-8. augustini).
Küllap andis selleks katsetuseks julgust samal aastal edukalt käima läinud paadiühendus Loosialuse ja Vana-Pärnu vahel. 1933. aasta veebruaris palus Mihkel Pikner linnavalitsuselt luba vedada inimesi üle jõe Siimo silla juurde kahe sendi eest kella kuuest hommikul õhtul üheksani ja üle selle aja nelja sendi eest otsa kohta.
Pikner oli nõus linnale selle õiguse eest maksma 50 krooni. Linnavalitsus mõtles kuu aega ja jäi nõusse, sest vanapärnakate jalavaeva vähendamist poole võrra oli kaua oodatud.
Ülevedu algas 9. aprillil. Väljasõit Loosi alt oli täis- ja pooltundidel, Siimo silla juurest veerandtundidel. Ühendust peeti ruumika mootorpaadiga. Õpilased said üle jõe ühe sendi eest. Loosi all peatus paat vallikraavi merepoolsel kaldal, Siimo silla juures Perensi-poolsel kaldal. Mõlemale poole ehitati kaid paatimineku hõlbustamiseks.
Rahvas võttis üleveoliini kiiresti omaks. Ainult et 2. mail sõitis kihnlaste mootorpaat üleveopaadile pihta ja see sai kannatada, kuid paadisolnud pääsesid terve nahaga.
Alles sügise poole hakkas rahvas nurisema, et vihmaga paat ei sõitvat ja ainsa sõitja käest nõutavat ühe otsa eest 25 senti. Pikner teatas ajalehe kaudu, et vaid tormiste ilmadega polevat ta sõitu alustanud kell kuus, oodates tuule vaibumist. Tormise ilma ega suure vihmaga ta üldse ei sõitvat ja sellega peaksid inimesed arvestama. Samuti ei sõitvat ta pärast kella 21 ühe-kahe inimese pärast ja lõpetas septembris üleveo kell 20.
Blondiin jões
1934. aastal algas ühendusepidamine 7. aprillil kell 5.45 Loosi alt. Pühapäevadel ja pühade ajal samast kohast kell 7.45. Muud tähelepanuväärset ei juhtunud, peale selle, et blond juuksur, kes kaassõitjate hoiatustest hoolimata istus paadi pardale, kukkus 11. septembril keset jõge vette, kuid suudeti paadisolijate abiga päästa.
15. oktoobril hakkas paat kell 18 sõitma ujuvsilla juurest Siimo silla juurde linnarahva sellekohasel soovil. Paadi teekond pikenes ja ajalehes märgiti, et ”sõitjad peaksid seda tasumisel iseenesest märkama”. Ülevedu lõppes 28. novembril.
Selle üleveoliini edukust näitab seegi, et Jaan Isak ja Philipp Schukz esitasid linnavalitsusele palve, milles nad tahtsid rendilepingu alusel enda kätte saada ülevedamise õigust Pärnu jõel mere pool suurt silda kuueks aastaks ja olid nõus maksma linnale poole rohkem renti kui Pikner.
Üleveokohti taheti teha koguni kolm: silla otsast või Loosi alt, Havi tänava kohalt ja Siimo silla juurest. Lepingu soovijad olid nõus ehitama üleveokohtadesse ootajatele varjualused, kus oleks saanud müüa karastusjooke. Linnavalitsus eelistas siiski senist liinipidajat, kellel Siimo silla juurde tuli ehitada korralik maabumissild.
Pikner vangi, liin pakkumisele
Paraku pidi linnavalitsus selle paadiliini uuesti välja pakkuma, sest enne jõule ilmusid päevavalgele M. Pikneri võltsvekslid, kus ta oli järele teinud loots N. Feofanovi, Jaan Laaguse ja Ado Altbergi allkirja. 11 võltsveksliga oli ta pankadest välja petnud üle 1000 krooni. Viljandi ringkonnakohus mõistis Pikneri selle eest vangi kokku 34 aastaks, millest tegelikult tuli ära istuda neli aastat. Vangla oli Piknerile tuttav koht, sest selgus, et ta oli varemgi sama süüteo eest Rootsi kardinate taga olnud.
1935. aastal kvalifitseerus liinipidajaks Jakob Tomson, kellel hooajaloa eest tuli linnakassasse maksta juba 200 krooni. Ülevedu algas 13. aprillil ja lõppes 21. novembril. Plaanis oli Loosi alusele korralikuma ilme andmiseks ehitada maabumissillale klaasist sõitjateruum.
1936. aastal jätkas Tomson reisijate ülevedu Loosi alt Siimo silla juurde, alustades 18. aprillil ja lõpetades 20. novembril. Sel aastal oli raskusi Siimo silla juures paati pääsemisega, kuna tõkestasid uue kaarsilla ehitusmaterjalid ja piirdeaiad.
Linnakodanikud hakkasid ajalehe kaudu nõudma, et linnavalitsus peale selle, et igal aastal laseb oma esindajal ja sadamakaptenil kontrollida liinipidajate paate ning maabumissildade kõlblikkust, teeks midagi sõitjate heaks selle rahaga, mida sai liinipidajatelt. Sooviti, et paadiootajatele püstitataks vihma ja tuule eest kaitseks varjualused.
Veel sooviti Siimo silla ja Loosi aluse ühenduse muutmist nahksilla ja Siimo silla vaheliseks, sest Loosi alune oli juba siis suhteliselt kõrvaline koht, kuhu inimestel palju asja ei olnud. Aastail 1937-1940 jätkus Jakob Tomsoni korraldatud ülevedu endiselt Loosi alt Siimo silla juurde, vaid rent alanes 180 kroonini. Ülevedu algas aprillis ja lõppes novembris.
Bussiliiklus lõpetab paadiühenduse
Sõjajärgsetel aastatel sai paadiga üle jõe Vingi tänava otsast ja liiklus toimus Suur- ja Siimo silla vahelgi. Kahemehelise meeskonna käsutuses oli umbes selline metallpaat, millega kõrval oleval pildil puhkajaid sõidutatakse. Ülevedu oli vist sadama korraldada.
Seltsimehed-paadimehed armastasid vahel sõitasoovijatele ninanipsu mängida ja edenev bussiliiklus pühkis nad jõelt minema.
Lõpetuseks lisan ühe silla, mille leidsin Jahta kunagise esimehe Martin Laaguse mälestustest. 1915. aastal, pärast Saksa laevade visiiti Pärnu lahte ja linna pommitamist, paigutati Vana-Pärnu karjamaale suurtükid sakslaste dessandi tõrjumiseks. Patareile taandumisvõimaluse loomiseks ehitati Sauga jõele surnuaia lõppu, umbes samasse kohta, kuhu lähiminevikus rajati jalakäijate sild, veel üks sild.
Ehitamine käis lihtsalt: võeti neli-viis kihnlaste kivilaeva, paigutati kõrvuti ja üle nende pandi plangutis. Maarottidest sõjameestele ei tulnud pähegi, et meil on kevaditi suurvesi ja jääminek. 1916. aasta kevadel viis vesi laevad minema ja üks neist jäi mitmeks aastaks Sauga jõe suudmes põhja kinni, takistades kalapaatidel mööda loovida.