Et talvekartulid säiliks edukalt kevadeni, ei tasu nende varumisega sügise algul kiirustada ja sordist suuremat rolli mängivad õiged hoiutingimused.
Talvekartulid vajavad enne keldrit kuivamisaega
Pärnu Vanal turul omakasvatatud kartulitega kauplev Audru valla Paluka talu perenaine Tiia Lepmets rääkis, et inimesed on juba tasapisi uurinud, mis tingimustel saaks suuremas koguses kartuleid talveks osta ja missuguseid sorte pakutakse. “”Vineta” on üks nõutumaid,” märkis Lepmets.
Nii näebki turuvärava taga mitut väikebussi ja järelkäru, milles võrkkottidesse pakitud kartulid ostjate ootel. Kotti mahub umbes 25-30 kilo mugulaid.
“Kotiga osta on inimestele soodsam,” märkis Tori valla Käsna talu peremees Uno Mihkelstein. Kui lettidel küsitakse kartulikilo eest üldjuhul neli kuni kuus krooni, siis suurt kogust ostes saab vähemalt krooni hinnast alla.
Veel odavamalt annab talvekartulivaru soetada, kui mõne taluniku koju kauba järele minna. “Siis saaks kahe kuni nelja krooniga,” sõnas Lepmets.
Peavad paar nädalat kuivama
Talvekartulite varumisega ei tasu liialt kiirustada, sobiv on seda teha oktoobris, soovitas Eesti üks tuntumaid kartulikasvatajaid Kalle Hamburg. “Üldjuhul pole säilituskartul varajane ja kui mõni kasvataja on keskvarased ja hilised sordid praeguseks juba üles võtnud, peaksid need veel kindlasti paar-kolm nädalat seisma. Selle ajaga näeb ära, kui kartuli kvaliteediga on mingeid probleeme,” seletas ta.
Oma aiast või põllulapilt võetud kartulidki tuleb enne keldrisse viimist korralikult kuivatada. Seemnekartuleid võib kuivatada päikese käes, aga toidukartuleid peab sel ajal kindlasti pimedas hoidma. Kuur ei pruugi selleks sobida, sest ikka kipub pisut valgust sisse piiluma ning mugulad lähevad roheliseks ja mürgiseks.
Enne turule või taluniku juurde talvekartuleid ostma minekut tasub Hamburgi jutu järgi oma peas valmis mõelda, mille tarvis kui palju mugulaid vaja, sest keetmiseks, salatiks ja pudruks sobivad eri sordid. “Salatikartulist ei saa õiget püreed ega püreekartulist maitsvat salatit,” tähendas ta.
Heaks keedukartuliks nimetas Hamburg näiteks “Princessi”, “Securat” ja “Red Ladyt”.
Välismaised sordid troonivad
Viimastel aastatel on nii poelettidel, suurkasvatajate sortimendis kui turul silma torganud võõrkeelsete nimedega kartulisordid.
“Jah, ega ma ise ka Jõgeva sorte kasvata. Kõik on kinni tarbijas,” tõdes Hamburg ja selgitas, et Jõgeval aretatud sordid on väga head väikeaedades kasvatamiseks, neid iseloomustavad hea maitse ja haiguskindlus.
Samal ajal leidub kohalikel sortidel puudusi, mis ei meeldi suurköökidele. Nimelt kipuvad eestimaistel sortidel jääma suured silmad, aga suured toitlustusasutused tahavad ühtlasi mugulaid. “Jõgeva sorte pole võimalik suures mahus turustada, ehkki neil on hea maitse,” nentis kartulikasvataja.
Eesti sortide headust kinnitas pühapäeval Tallinna vabaõhumuuseumis parimate kartulisortide valimiseks korraldatud pimetest, mille võitis ülekaalukalt Jõgeval aretatud “Ando”, mis sobib nii pudruks kui lihtsalt keetmiseks. Teise ja kolmanda koha võitsid samuti Eesti sordid “Anti” ja “Piret” ning üsna kõrge hinnangu sai “Red Lady”.
Säilitage pimedas
Küsinud Hamburgilt soovitusi eriti edukalt talve üle elavate sortide kohta, kostis ta: “Säilivus ei ole sordiomadus. Kui kartul ei säiliks, ei teeks aretaja seda sordiks.”
Oluline on hoopis jälgida, et ostetaks terved kartulid ja säilitataks neid õigetes tingimustes.
Hoiuruumis ei tohi temperatuur langeda alla nelja plusskraadi. “Kui läheb alla nelja, hakkab tärklis suhkruks muutuma ja keetmise järel on mugulad tumedad,” hoiatas Hamburg.
Ideaalis ei tohiks hoiuruumi temperatuur tõusta üle kuue kraadi ja kindlasti peab ruum olema pime.
Enamik kasvatajatest müüb kartuleid võrkkottides. “Võrkkott laseb õhku läbi ja kui vigastatud kartuleid sees pole, kartulite kvaliteet hea, ei pea neid välja raputama,” märkis Hamburg. “Kui aga mõni mäda kartul sees, tuleks kõik välja raputada ja üle kontrollida.”
Kõige parem oleks säilitada kartuleid salves, kust õhk läbi käib, sest vastasel puhul võivad mugulad aja jooksul hallitama ja mädanema minna.