Toomas Hendrik Ilves: Kes me tahame ühiskonna ja riigina olla?

President Toomas Hendrik Ilves Foto: Margus Ansu

Öeldakse, et kordamine on tarkuse ema, aga vahel on kordamine parim viis end tüütuks teha. Seepärast jätangi ma kordamata oma arvamuse eri seaduste ühes pakis vastuvõtmise, õigusloome praagi, põhiseaduse teadliku eiramise ja seaduste abil ärihuvide teenimise kohta. Kinnitan vaid, et mu arvamus ei ole muutunud.

Poolteist aastat tagasi osutasin iseseisvuspäeval Jõhvis, et hindan valitsuse ja parlamendi töö tulemuslikkust selle alusel, kas Eestil õnnestub täita eurole üleminekuks vajalikud Maastrichti kriteeriumid, kas Eesti saab 2011. aasta alguses euroala liikmeks.

See oli latt, mille ületamine pidi näitama nii teistele kui eelkõige meile endale, kas tegime küllalt ja kas tegime õigel ajal. Ma tänan ja tunnustan teid, head riigikogu liikmed. See eesmärk on saavutatud.

Sellest latist saime üle. Ma kiidan valitsuse otsustavust ja üksmeelt, sest tean, et eelarvepuudujäägi vaoshoidmine, kulude pidev kärpimine majanduslanguse ajal ja nende otsuste selgitamine pole kerge poliitiliselt ega emotsionaalselt.

Ma tunnustan riigikogu kõigi fraktsioonide, eriti opositsiooni kuuluvate parlamendisaadikute vastutustunnet. See säästis Eestit tarbetust sisepoliitilisest lisapingest ja inetutest nääklustest teemadel, mis pole partei-, vaid riigipoliitilised.

Loodan, et kriisi leevenemine lubab kõigil erakondadel, aga ka valijatel hakata süvitsi tegelema kriisi Eesti-siseste põhjustega. Vaid nii saaksime ränki tagasilööke tulevikus vältida või nende mõju pehmendada. Pole ju teadmata, et vähemalt osaliselt oli majanduslanguse ulatus, meie maksulaekumiste kärbumine, tööpuuduse kasv ja paljude inimeste laenulõksu sattumine programmeeritud meie tõusuaegse majandus-, rahandus-, haridus- ja sotsiaalpoliitika olemusse.

Eesti üleminek eurole märgib täiesti uue etapi algust Eesti sise- ja välispoliitikas. Oleme kohale jõudnud. Eesti ligi 20 aastat väldanud teekond tagasi Euroopasse on vähemalt vormiliselt ja institutsionaalselt lõppenud. Lihtsamalt öeldes: Eesti üleminekuperiood on läbi ning koos sellega ei kehti enam meie raskest minevikust otsitud ettekäänded ja vabandused. Keegi teine ei kehtesta meile reegleid ega eesmärke. Me täidame oma kohustusi ja kokkuleppeid liitlaste ja partneritena. Kaasotsustajana sõnastame ühiseid sihte.

Ent põhiosas on meie eesmärkide sõnastamine ja lattide seadmine edaspidi meie enda teha. Kes me tahame ühiskonna ja riigina olla? Kelleks saada, kuhu pürgida? Mis on me paleus? Ja mis peaasi: kas uus arengufaas nõuab muutusi meie mõtlemises ja teguviisis?

Selleks tulebki Eesti rahval koos erakondadega algava valimiskampaania ajal selgeks vaielda, kas oma riigi taastamise töödel hästi kõlvanud silmamõõdust, kirvest ja labidast meile edasiseks piisab? Või oleks mõistlikum võtta kasutusele parimad täppismõõtmise ja peenviimistluse tööriistad, olgu või materjalikao vähendamiseks?

Kindlasti peaksime omaks võtma suhtumise, et ühe riigi ja rahva pikaajalist head käekäiku ei kindlusta kaelamurdvate tõusude ja languste vahel pendeldamine. Elu pole poisikeste spordivõistlus. Eelarve kärpimise tšempioni tiitel pole ju päris see, mida ükski normaalne riik võita ihaldaks.

Täpselt niisamuti ei näe küps ühiskond ja tema poliitiline juhtkond tööpuudust üles-alla liikuva statistilise kõverana, pigem iga majanduslanguses töötuks jäänu ja tema pere tragöödiana. Äikesetormis minema lennanud majakatus ei peaks alati käivitama süüdlase otsingut.

Kannatada saanud maja inimlik mõõde on vihma käes istuv pere ja just nende inimeste mure tuleb lahendada esimeses järjekorras. Nüüdsest viivad Eestit edasi oskus kuulda pooltoone ja tõlkida makrotasandi otsused mikrotasandi mõjudeks.

Põhiseaduse preambula ütleb poeetiliselt ja sisendusjõuliselt: “Eesti riik peab olema kaitseks sisemisele ja välisele rahule ning pandiks praegustele ja tulevastele põlvedele nende ühiskondlikus edus ja üldises kasus.”

Seepärast kutsun meie arengu uuel etapil kõiki poliitilisi jõude keskenduma ühiskonnale. Põhiseadus kohustab meid edendama Eestit nii, et siin oleks eesti keele ja kultuuri kindel kants, turvaline ja salliv paik, kus on hea elada.

Ma ei pea silmas üksnes riiki ega selle institutsioone. Eestit rikastavad suurepärased vabatahtliku ühistegemise vormid, nagu Kaitseliit, kogukonna- ja külaliikumised ning rahvakultuuri seltsingud. Me peame neid senisest rohkem toetama. Võiksime neid palju julgemini kui seni kaasata ühiste eesmärkide saavutamisse.

Meie Euroopasse naasmise teel tekkinud mured vajavad tähelepanu veel terve inimpõlve. Kaaskodanikku on raske kiiresti aidata, kui töötuse või tõrjutuse on põhjustanud ühekülgne viletsapoolne haridus ja õpitud abitust kätkev ellusuhtumine. Eriti siis, kui abistamise asemel peibutatakse valedega, kui hädasolija taandatakse almusepalujaks, kui tema murest saab mõne populistliku poliitiku rõõm.

Eesti rahvas on arvult väike. Seepärast ei tohi ühegi inimese saatusele käega lüüa. Kuidas vähendada siirdeajastul tekkinud kaotajate hulka, on üks meie ees seisvatest keerulistest probleemidest. Loosungid “haldusreform” ja “haridusreform” iseenesest ei aita. Eesti pole reformidest ja muutustest väsinud, nagu teinekord tavatsetakse nentida. Pigem on Eesti tüdinenud lähenemisviisist, kus ratsionaalne võit ja ühiskasu mattuvad kohe emotsionaalse ja kaotustele keskenduva vastasseisu alla.

Eesti vajab jätkuvalt nii haldusreformi kui sisulisi ümberkorraldusi haridusmaastikul. Mida me ei vaja, on suured sõnad ja naeruväärsed katsetused, mille ainus tulemus on riigi kahanenud tõsiseltvõetavus.

Riigikogu olulisim töö on 2011. aasta riigieelarve ja läbirääkimised rahvaga järgmise nelja aasta tegevuskava üle. Ma rõõmustan, et hullem aeg majanduses paistab olevat möödas. Lootkem sellele, ent olgem valmis, et käimasoleva kriisi ohud meie välisturgudest sõltuvale majandusele pole lõplikult kadunud.

Seepärast on äärmiselt oluline, et tuleva aasta eelarve oleks pigem ettevaatlik kui optimistlik. Saagu see teie pärandiks märtsis kogunevale uuele riigikogu koosseisule ja seejärel ametisse astuvale valitsusele. Olgu see signaal, et vastutustunnet vajame edaspidigi, nii järgmisel aastal kui järgmistel kümnenditel.

Põhiseadusest. Põhiseadus ei ole pelk juriidiline tekst, vaid ühiskonda koos hoidev aluskokkulepe. Eesti rahvas võttis põhiseaduse vastu 1992. aasta rahvahääletusel ja täiendas seda Euroopa Liiduga ühinemiseks aastal 2003. Seni on põhiseadus aidanud hoida Eestit heal kursil.

Kas nüüd on aga tekkinud olukord, kus rahvas vajab edasiminemiseks päris uut aluslepet? Mina sellist vajadust praegu ei taju ega adu Eesti kodanike tungivat sellekohast soovi.

Akadeemiline arutelu põhiseaduse tähenduse, tõlgenduste ja muutmise vajaduse üle on niisama vana kui põhiseadus. Kahtlemata tuleb seda arutelu jätkata. Võimalik, et selle tulemusel sünnib kunagi Eesti rahva uus kokkulepe riigi ja rahva eesmärkide ja nende saavutamise viisi asjus.

Aga mu daamid ja härrad, põhiseadus ei ole enam põhiseadus, kui teda muudetakse hetkeemotsiooni ja -vajaduse ajel. Põhiseaduse iga säte peab olema ühisel nõul heaks kiidetud. Vaid nii toimib see praeguste ja tulevaste põlvede hüvanguks. Seda enam, et meil on palju pakilisemaid küsimusi, millele algava valimiskampaania ajal ühiselt vastuseid otsida.

Valimistest. Jah, valimisheitlus ja debatt on juba alanud. Oma ideid Eesti elu edendamiseks käivad välja nii poliitikud kui eri huvigrupid.

Tööandjate paar nädalat tagasi välja käidud manifestist on juba palju räägitud. Paljusid nende seisukohtadest ma kodanikuna ei jaga, sest need ei haaku siirdefaasist väljunud ja avatud Euroopas toimiva ühiskonna tegelikkusega.

Ent ma ei saa nõus olla sellega, et ettepanekute tegijat tabab materdav kriitika. Eesti vajab mõttevahetust ja edasiviivat vaidlust.

Kriitikast ei piisa, kui seejuures ise konkureerivaid ideid ega alternatiivseid lahendusi ei pakuta. Ärgem tahtkem silmakirjalikku, halvas mõttes poliitkorrektset ühiskonda, kus meeldida tahtmiseks öeldakse üht, kuid mõeldakse teist.

Meil ei ole mõtteid ega vaatenurki üle, vaid puudu. Seega tuleb inimesi julgustada, mitte arutelust eemale peletada. Avaliku arutelu osaliste vastu suunatud rünnaku tulemus on majanduslike ja maailmavaateliste huvide varjatud läbisurumine.

Sisulise diskussiooni alustamiseks peavad oma ideede ja soovidega erakondade kõrval julgelt ja alandusi kartmata esile astuma kõik, kellele Eesti korda läheb. Ainult nii leiame uue vaatenurga oma probleemide nägemiseks ja seni saavutatu hindamiseks. Vaid nii on sellest saalist kasu kõigele ja kõigile, kelle ühisnimetaja on Eesti.

Head riigikogu liikmed! See on riigikogu 11. koosseisu viimase parlamendihooaja avaistung. Veidi alla kuue kuu pärast annavad Eesti Vabariigi kodanikud teie tööle hinnangu. Nemad otsustavad, kelle tööleping rahvaga oma esinduskogus järgmiseks neljaks aastaks pikeneb. Panen teile südamele, et valimiste lähedus ei peata Eesti Vabariigi põhiseaduse kehtivust. Valimiste lähedus ei kahanda teie vastutust veel langetamata otsuste ees. Soovin teile siiralt palju ja sisulist tööd, vastutustunnet ja hakkamasaamist! Riigikogu on selleks võimeline, nagu nii sel aastal kui varem korduvalt kogenud oleme. Jõudu tööle!

Presidendi riigikogus 13. septembril peetud kõne täisteksti leiab tema kodulehelt www.president.ee.