Pärnakad poputavad Šoti sarvilisi

Šoti mägiveise sõpruse võitmiseks pole palju vaja, piisab lahke käega antud leivakäntsakast. Foto: Ants Liigus

Kui Pärnus Mai elurajooni esist rannaniitu pilliroost puhastavate Šoti mägiveiste peremees Georg Artma kasseeriks piletiraha kõigilt, kes loomi vaadata või toita soovivad, oleks ta juba väikese varanduse kokku ajanud.

“Meil on seal tekkinud oma sõpruskond, kes korduvalt on öelnud, et paneks sinna teeotsale tõkkepuu ja tädikese korjanduskarbiga, sest tõesti, rahvast käib palju,” pajatas Artma muheldes.

Osa inimesi ei pidavat paljuks tõusta taamal kõrguvate majade katusele, et binoklitega selgeks teha, kus 35pealine veisekari parasjagu oma asju ajab. Seejärel tõtatakse kohale. Eksootilisi sõralisi käiakse uudistamas üksi, koera või terve perega, koguni klasside ja lasteaiarühmade kaupa.

“Ma kuulsin, kui üks isa ütles tütrele, et näed, loomaaeda me ei saanud, aga nüüd tuli loomaaed meile koju kätte,” meenutas Artma.

Maal sirgunud, ent nüüd aastaid linnas elanud vanaproua Lehtegi ei varjanud oma vaimustust. “Niisugust looma ma ei ole enne näinud, niisugused sarved ja … ikka teistmoodi,” imetles ta laisalt päikese paistel peesitavat veisekarja. Tema lapselapsedki olid kustumatu elamuse saanud ja veel jupp aega pärast veistega kohtumist “muu-muu” teinud. “Linnalapsele on see haruldane: näeb looma ka,” kiitis Lehte.

Veis tahab leiba

Ega loomi tühjade kätega vaatama tulda. “Igal memmekesel on mõni õun või leivatükk taskus, samamoodi lastel,” rääkis Artma. Tõepoolest, niipea kui veisekarja kuuldeulatuses kile- või paberkotiga krabistada, kergitab paar ärksamat isendit pead ja vaatab oma suurte ja melanhoolsete silmadega lootusrikkalt kahejalgse külalise poole. Ehk antakse midagi. Ja nagu aedikus vedelevate arbuusi- ja melonikoorte põhjal järeldada võib, on veiste toidukaarti peale leiva püütud rikastada eksootilisema kraamigagi.

“Nad ei ole ju harjunud arbuusi ega melonit saama, aga eks see ole neile tore elamus ja kogemus,” muigas karjane Aire, kes igaks juhuks loomadel ja neid uudistavatel inimestel ööpäev ringi silma peal hoiab.

Konkurentsitu lemmik olevat veistele siiski käär leiba. “Leib on lehmadele umbes nagu meile komm,” avaldas karjane. Lisades kähku, et kommi ega muud magusat ei tohi seevastu veisele mingil juhul anda, see võib loomale lõppeda halvimal juhul surmaga.

Ohtu, et veised pilliroo ehk oma kohustusliku menüü sootuks ära põlgavad ja ainult maiusele lootma jäävad, Artma hinnangul pole.

“Ega siis kärudega tooda,” ei näe ta selles halba, kui inimesed loomadele aeg-ajalt pilliroole vahelduseks muud mäluda toovad. Olgu toodav kraam aga puhas ja värske.

Inimesed on ilusad ja head

Ehkki veised on suured ja nende kaal ulatub 800 kiloni, on nad ähvardavatele sarvedele vaatamata üldjuhul rahumeelsed elukad. See ei tähenda, et inimesed võiksid üle elektrikarjuse nende territooriumile trügida. See võib lõppeda kurvalt.

“Karjas on mõni agressiivne loom, kes oma territooriumi väga kiivalt kaitseb,” hoiatas Artma. Samal põhjusel on rangelt soovitav kaasavõetud koerad rihma otsas hoida. “Nende jalahoop võib koerale surmav olla,” on veised peremehe kinnitusel lühikese jutu ja raske jalaga.

Siiani pole sõrahoope jagada tulnud. Nii loomad kui inimesed on Artma väitel olnud äärmiselt mõistlikud ja heatahtlikud. Näiteks korjavad kohalikud naised kokku tuulega randa kandunud prügi, et lehmad seda endale sisse ei ahmiks.

“Seda on rõõm kõrvalt vaadata, kuidas inimesed tunnevad loomadest rõõmu ja tahavad aidata,” annab tänavusügisene kogemus Artma sõnutsi kindlust järgmisel kevadelgi veised linna suvitama tuua.