Trivimi Velliste: Meie huvid ja meie usk

Trivimi Velliste. Foto: Ants Liigus

Mäletan veel 1992. aasta kuuma poliitikasuve ja päikeserohket sügist, esimesed sõja- ja okupatsioonijärgsed riigikogu valimised toimusid kuldsel sügiskuul nagu tänapäeval Rootsiski. See on valimisteks ilus aastaaeg.

Valimiskampaania käigus küpsetati Pärnus keset Rüütli tänavat pannkooke. Ja inimesed tulid rõõmsal meelel juttu ajama. Pannkoogid polnud kindlasti peamine tõmbenumber, inimestes oli suur lootus ja nad tahtsid kuulda, millisena poliitikud tulevikku näevad.

Uskumatu, aga oli aeg, kui oli hea olla poliitik! Mäletan, kuidas välisministeeriumis nii kümnendal korrusel kui alumistel korrustel istusid noored ametnikud hiliste öötundideni oma uudsete arvutite taga ja tegid tööd naeratades. Eestist on vahepeal saanud taas normaalne riik koos kõigi sellest tulenevate hädadega.

Pärnumaa huvide kaitsmisest

Kogu ühiskonda (ajalehti, raadiosaateid, eravestlusi) kummitab kurtmine selle üle, et poliitikud on võõrandunud ühiskonnast, et neile ei lähe see üldse korda. Rahvas ja poliitikud elaksid justkui eraldi maailmas.

Alates 1992. aastast on tuhanded pärnakad mind neljal korral riigikokku valinud, ma olen poliitika köögipoolt lähedalt jälginud, paljus osalenud, olen toimunu eest vastutav. Tahaksin poliitikat siinkohal oma tegemiste vaatevinklist pisut üldistatumalt mõtestada. Päevapoliitilised eesmärgid on muidugi alati tähtsad, sest elu koosnebki tuhandest argiasjast, aga siiski: puude taga tuleb näha metsa.

Aeg-ajalt on ikka tähelepanu juhitud: pärnakate häda olevat selles, et siit on pärit liiga vähe ministreid või muid juhtpoliitikuid. Seetõttu polevat Pärnumaa huvid Toompeal küllalt hästi kaitstud, sest oma minister tõstaks vajaliku dokumendi virna alt selle peale. Oleme jõudnud poliitika põhimõttelise sõlmküsimuseni, kust võib algus saada mõnigi veelahe.

Muidugi on tõsi, et poliitika on karm võitlus – huvide ja eesmärkide äge konkurents. Nii on see kogu maailmas, looduseski. Kuid kas inimene on vaid looduse lahutamatu osa või on inimkond siiski midagi enamat? Sellele väga olulisele küsimusele vastavad inimesed väga erinevalt ja sellest tuleneb poliitika olemuse ja eesmärkide mõistmise erinevus.

Rääkides Pärnumaa huvide kaitsmisest, on üks võimalusi poliitikuid hinnata katse mõõta, mida nad on konkreetselt suutnud maakonna heaks ära teha. Aga kujutagem nüüd ette, et samasugune arutelu leiab aset Sakalas ja Virumaa Teatajas, kus samuti vaetakse, kui palju ministreid on pärit Viljandimaalt või Lääne-Virumaalt ja kes nendest on suutnud tõmmata tähtsaid dokumente virna alt välja. Mis sellest siis lõpuks tuleb? 15 maakonda võitleb omavahel justkui muinasajal. Ja millega see 13. sajandil lõppes, teab igaüks.

Asi ei ole ju ainult selles, et Pärnu- ega Viljandimaa ei aja oma välis- või riigikaitse- või rahanduspoliitikat. Vaevalt tahaks pärnakas, kelle omaksed või sõbrad elavad mõnes teises maakonnas, midagi saada tolle maakonna arvelt. Nii palju on Eestis solidaarsust küll. Sellegipoolest on levinud mõtteviis, et üksteiselt tõmmatakse tekki ära.

Veel pole kinnistunud käsulaud: tehkem nii, et Eestil oleks hea, siis läheb paremaks Pärnulgi. Aga muidugi on hea, kui maakonnast valitud ja Eesti asja ajaval poliitikul on tihe igapäevaside kohaliku rahvaga.

Lihtsam öelda kui teha

Nõndanimetatud suures poliitikas avaldub enesekesksus erakondade omavahelistes suhetes. Vennaarmule siin arusaadavalt loota ei saa, sest kõikjal on mängus huvid. Ent jällegi: huve saab liigitada lühi- ja pikaajalisteks.

Poliitiline kultuur algab sealt, kus märgatakse ja hinnatakse pikaajalisi huve, kus mõistetakse, et järeleandmine mõnes väiksemas asjas parandab koostöövõimet, suurendab usaldust ja teenib lõppkokkuvõttes just Eesti pikaajalisi huve. Kuid seda kõike on lihtsam öelda kui teha.

Ometi, et oma tegevust paremini hinnata, on mõistlik seda vahetevahel naabrite ja kaugemategi saatusekaaslastega võrrelda. Peame tunnistama, et Eesti poliitika pole olnud päris lootusetu. Nii oma riigis kui väljaspool oleme saavutanud mõndagi, aga keegi ei keela meil esitamast veel kõrgemaid nõudmisi.

Olulisemaid küsimusi on: kas meie poliitiline kultuur on tõusuteel või tammub paigal? Või teeb koguni vähikäiku? Mida peaksime praeguses olukorras ette võtma?

Kindlasti ei vii meid edasi hädaldav või parastav jutt, mida kostab siit ja sealt liiga sageli. Eesti suur õnn ja saavutus on sõnavabadus, mille poolest kuulume kindlasti maailma tippude hulka. Aga kas me ikka oleme läbi mõelnud, mida selle vabadusega pihta hakata? Kui midagi on väga palju, on see suur koorem.

Ühiskonna valitsemisel selle mõiste laiemas tähenduses räägitakse klassikaliselt neljast võimust, mis teineteisest lahutatud ja üksteist tasakaalustavad: seadusandlik, täidesaatev ja kohtuvõim ja nende kõrval (kohal?) vaba ajakirjandus.

Kõigil neil on oma õigused ja kohustused. Ajakirjanduselgi on kohustus: missioon tuleviku ja oma rahva ees. Ajakirjanikkond tervikuna kujundab meie ühiskonna ja poliitika palet palju rohkem, kui oskame arvata.

On ülimalt tähtis, et kõik tunneksid end ühiskonnas võrdsena, tajuksid oma õiguste ja vastutuse määra ühtviisi ega arvaks, et keegi on suutnud omandada tõemonopoli. Loomulikult pole seda siinkirjutajal ega tema poliitilistel kaasteelistelgi.

Riigikaitse ja muinsuskaitse

Pärnu Postimees on kiiduväärsel kombel pöördunud siit valitud riigikogu liikmete poole palvega kirjeldada oma töid-tegemisi parlamendis, et valijal oleks parem ülevaade oma valiku mõistlikkusest. Minu peamised tegevusvaldkonnad on alati olnud väga üldised, mitte niivõrd kohakesksed. Seda juba väga pikka aega.

Riigikaitsekomisjoni kõige staažikama liikmena on mind nimetatud selle komisjoni järjepidevuse hoidjaks. Tunnen suurimat heameelt, et riigikaitsekomisjon on üks nendest kogudest, kus meie eelnimetatud poliitiline kultuur on end ilmutanud parimast küljest.

See pole kaugeltki igas riigis nii, et riigikaitselistes põhiküsimustes suudavad valitsusliit ja vastasrind ajada ühesugust poliitikat. Riigikogus on seda suudetud, Eesti riigikaitse on vähehaaval teinud väga suuri edusamme. Oleme NATOs ja samal ajal on meil au sees ajateenistus – põhimõte, mille üle võivad uhked olla meie põhjanaabrid, kuid kahjuks mitte lõunanaabrid. Isiklikuks ebaõnnestumiseks pean Pärnu pataljoni sulgemist, siin jäid kohalikud kaalutlused üldistele alla.

Statistika kinnitab, et tööreiside hulga poolest olen riigikogu liikmetest kolleeg Andres Herkeli järel teisel kohal. Aga mu liikumiste lakkamatult korduv trajektoor on olnud lihtne: Riia–Vilnius ja seejärel Kopenhaagen–Oslo–Stockholm–Helsingi. Seletus on samuti lihtne: kolmes riigikogu koosseisus olen olnud Balti assamblee (BA) Eesti delegatsiooni juhte. BA on välja kasvanud legendaarsest Balti ketist, kuid mitte iga poliitik Eestis ei väärtusta tihedat koostööd Läti ja Leedu parlamendiga.

Olen pidanud sõdima selle eest, et BA kui kolme riigi poliitikute avar kohtumispaik rohujuure tasandil alles jääks. Kas või juba Eesti oma julgeoleku pärast ei tohi õlatunnet lätlaste-leedulastega alahinnata. BA alalised koostööpartnerid on Põhjamaade nõukogu ja Beneluxi parlament, seetõttu kohtutakse üksteise pealinnas.

Olen pikka aega olnud riigikogu muinsuskaitseühenduse esimees ja püüdnud selle kaudu luua laialdast koosmeelt meie pärandi kaitsel, olgu poliitiliste või muude vahenditega. Et meie muinsuste olukord on tervikuna väga murettekitav, algatas ühendus põhiseaduse muudatuse, mis selge sõnaga rõhutab igaühe kohustust pärandit kaitsta. Sellest on siinses lehes lähemalt kirjutanud kolleeg Mark Soosaar, kes riigikogus on ühtlasi Pärnumaa saadikurühma esimees.

Olgu öeldud, et Pärnumaalt valitud parlamendiliikmed suhtlevad omavahel väga tihedalt.

Maailm on karm

On omaette küsimus, millisel määral peaks poliitik pühenduma kolmandale sektorile või kodanikuühiskonnale. Vanasti oleks öeldud “seltsitegevusele”. Olen liiga paljude seltside ja ühingute liige. Siinkohal vääriksid nimetamist vaid need, mille esimees või auesimees olen: Eesti muinsuskaitse selts, kindral Johan Laidoneri selts, MTÜ Konstantin Pätsi Muuseum ja Eesti lipu selts.

Lipu seltsil on Pärnus väike, aga tegus osakond, mistõttu sinimustvalged lipud on Eesti riigi sünnilinnas vähemalt 4. juunil lehvinud uljamalt kui kuskil mujal Eestis. Arvan, et poliitik peab kasutama kõiki enda käsutuses vahendeid ja kanaleid, et oma sõnumit edastada, enda põhimõtteid kuulutada. Ja on hea, kui need põhimõtted selgelt eristuvad. Veel parem, kui need inimesi liidavad.

Maailm, kus me 21. sajandil elame, on vähemasti niisama karm kui eelmistel sajanditel. Et rahvana vastu pidada, vajame ühtaegu väga kriitilist meelt, ent samal ajal ühendavat usku millessegi ülevasse. Mõlemad olgu omavahel tasakaalus.