Välja veerele tee äärde vastu heina- ja karjamaad ja metsa tekkinud küla on muutnud aeg ja olud, töö ja leiva järele sõidetakse enamasti kodunt kaugele, aga kohapealgi on töö ja leivaga kindlustajaid. Näiteks põlisest maapoisist sirgunud traktoriehitaja Ivo Jürgenson, kes viie mehega teeb suurele tehasele silmad ette. Jäänud on kool ja raamatukogu, mõni buss sõidab ametlikku peatust tehes läbi kahest lähimast bussipeatusest Allikukivil ja Lauril.
Noor pere kõpitseb omandireformi tuhinas tühjaks jäänud ja rüüsteretked üle elanud põlistalu, selle uus katus paistab puudesalu vahelt kaugele.
Külavahele on vallavalitsuse rahaga paigaldatud tänavavalgustus, millega kohanemine pimedal ajal vaid kuu- ja tähtede paistel ning taskulambi abil tee leidmisega harjunuil aega võttis. Mõni koer haugatab õues, mõni kukk kireb hommiku algust. Jäänud on suviti tolmav ja sügiseti porine kruusatee.
Külalood ei olnud meil pikalt ette mõeldud ega kavandatud lugude sari, need sündisid hetkel, kui varalahkunud peatoimetaja Hannes Kuusmaga otsisime ilusat ja ilmekat sõna Väljakülast kirjutatud kokkuvõtvale paarisküljele. Me ei teadnud, et panime viis aastat tagasi ajalehe küljendustoas istudes kümnesse.
Vahepealse ajaga on lugejale lähemale toodud 43 küla lugu. Tänane on selles sarjas 44. ja viib algusesse tagasi. See ei tähenda, et paneme sarjale punkti, sest vaid seitsmendik ringist on Pärnumaa küladele peale tehtud, 281 küla on veel.
Enim lugusid, seitse, on kirjutatud Saarde vallast. Nelja külaga on siiani esindatud Varbla, Häädemeeste, Koonga, Tori, Vändra ja Tõstamaa vald. Kolmega Halinga, kahega Surju ja Tahkuranna, ühe küla paarisküljega ülejäänud ehk Are, Audru, Kihnu, Sauga, Paikuse vald.
Nende külade valikul ei ole üldlevinud arusaamale vastupidi tulnud suunised vallamajast, vaid selleks on olnud kas mingist tõsiasjast tekkinud huvi, näiteks Vändra valla Kadjaste küla kui Pärnumaa aasta küla 2009. Või Saarde valla Oissaare küla, mille 22 elanikku ajasid ametlikke asju kuni eraldumiseni Kanakülast ja lõpuks oma postiindeksi said, et nende kirjad ei teeks adressaadi kätte jõudmise eel Saaremaal Orissaare kaudu ringi.
Ja inimesed! See kullafond, kes meil on ja kelle käekäigu vastu kõrgel mäel istujad tunnevad huvi enamasti vaid siis, kui valimised lähenemas.
Külaseltside liikmed, vallaametnikud ja rahvamajatöötajad teevad kohapeal rohkem kui suure suuga lubajad.
Aga põliskodu pole ju seljakott, et viskad üle õla ja marsid sinna, kus marjamaa käega katsutav.
Tagasiside järgi vajavad oma kodukoha lugusid needki, keda elulained külavahelt kaugele kandnud.
