Tööstuse hiilgeaeg vajub möödanikku

Kalevivabriku laohooned kerkisid kohalikest põletatud tellistest, nüüd on need varemeis. Foto: Erakogu

Quellensteini ehk Allikukivi kalevi- ja kammvillavabriku aega meenutavad kohalikele üle 150 aasta kestnud punastest tellistest ja puidust hooned, mis ajahambale on vastu pidanud algsel kujul või ümberehitatuna.

Ligi 400 inimesele tööd andnud, 1858. aastal Riia töösturi Albert Zoepfeli ehitatud vabriku varemetel sahisevad kõrged kased. Siin-seal aimub sammaldunud müüre, mis 1894. aastal põlengust nagu ausammas tööstuse hiilgeajale püsima jäänud.

“Ajaloolisest seisukohast oleks Voltveti vabrikust kujunenud ülemöödunud sajandi lõpul Saarde kihelkonna keskus, sest siin olid juba postkontor, hoiukassa, rahukohus, kool, apteek ja muidugi kõrts, kuid pärast põlemist hakkas arenema Kilingi-Nõmme,” väidab Saarde Sõnumid tänavuses augustinumbris.

Viis aastat tagasi Väljaküla ringi tehes töötas vabrikuaegses postijaamas, hilisema limonaaditööstuse ruumides söögikoht. Ettevõtlik naine Lehte Sepp oskas keeta-serveerida nii, et Valga või Pärnu poole sõitjad siin meelsasti peatusid.

Aastat kolm tagasi tõotasid uue hinguse majja tuua iirlastest abikaasad, kes Eesti ilust võlutuna siin kanda kinnitasid. Sepa Lehte aegse söögikoha silt asendus teisega, millel kiri “Nanna Joans” ja … läinud nad olidki.

Nüüd ei tea müügis oleva maja kunagise poe laoruumis ennast aastapäevad tagasi sisse seadnud ja kataloogikaubaga menukalt äri tegeva Rõõmuallika poe omanik ega müüja, mis neist saab, ja müügipinna avardamise plaanid on teadmatuse looriga kaetud.

Enamik kohalikke hooneid on üles laotud kohalikku maavara - savi kasutades. Devoni ajastu savikiht ulatub kohati nelja-viie meetrini, omapärase punase värvuse andis tellistele savikihtide vahel paiknev liivakivi.

Allikukivi savitööstuse viimane omanik oli Eduard Kiss, kes paadipõgenikuna jõudis perega Rootsi kaudu Ameerikasse. Pärnu ehitusmaterjalide tehase Allikukivi osakond ehk savitööstus kaotati 1974. aastal.