Eakatel on õigus täisväärtuslikule elule

Jüri Pihl. Foto: PP

Olen alati olnud pisut nõutu, kui eakatega seoses räägitakse eelkõige hooldamisest ja abistamisest. Loomulikult tuleb eakate vajadusi arvestada, see on enesest mõistetav.

Kohtun oma töös päris sageli vanemate inimestega, kes rõõmustavalt hästi endaga toime tulevad ja abi ei oota. Isegi vastupidi, kõige rohkem olen kokku puutunud nende eakatega, kel oleks tahtmist ja pealehakkamist ühiskonda panustada, kuid ühiskond ei oska pakutavat vastu võtta.

Soovime endale väärikat vanaduspõlve

Kui vaatan oma 77aastast ema, ei jõua ma ära imestada tema energiat, kui ta linna lähedal maal elades väntab jalgrattal Kuressaarde, et oma lugematutele toimetustele jõuda. Aga ta istub niisama varmalt autorooligi, et jõuda oma lastelaste juurde või osaleda mitmekülgses seltsielus. Arvutit õppis ta kasutama kümme aastat tagasi, et elupõlise raamatupidajana siiski veel üks või teine tööots teha. Inimene, kes eluaeg on palju jõudnud ja aktiivne olnud, vajab tegevust pensionieaski.

Meie tervis on nii palju paranenud ja eluiga tõusnud, et õnneks on järjest rohkem võimalust arutleda selle üle, kuidas eakad ühiskonnaelus pärast pensionilejäämistki osaleksid.

Vanavanemana oma rolli täitmine on suurepärane viis kogemusi ja elutarkust edasi anda, aga paljudes peredes saadakse vanavanemateks täies tööeas, kui laspilttelastega jõuab tegelda alles pärast töönädalat. See tähendab, et pensioniikka jõudes on lapselapsed juba nii suured, et hoidmist ei vaja, kuid küllalt hea tervis ja tööharjumus ei lase päris koduseks jääda.

Meie ühine eesmärk ei ole pensionäre iga hinnaga tööle sundida, vaid luua tingimused, et inimene saaks valida, kui aktiivselt ta oma töö- ja seltsielu elab. On väga ebaõiglane, kui rikkalike kogemustega elujõulisi inimesi sunnitakse vanusepiiri pärast töölt ja ühiskonnaelust taanduma.

Eesti ei ole nii rikas, et suure ühiskonnagrupi teenetest ja panusest kergel käel loobuda. Täisväärtuslik ja väärikas vanaduspõlv on see, mida kõik endale soovime, aga selle saavutamiseks tuleb meil teha muudatusi nii oma eelarvamustes kui praktikas.

Rääkides eakate tööhõivest, peame olema senisest rohkem valmis pakkuma osalist tööaega. Paljud pensioniikka jõudnud inimesed on väsinud täiskoormusest ja tahavad lõpuks endale aega leida. Samal ajal on hulk pensionäre, kes sotsiaalse võrgustiku säilitamiseks ja eneseteostuseks paar-kolm päeva nädalas hea meelega töötaksid.

Võtame elutarkust kuulda

Meil armastatakse rääkida vanuselisest diskrimineerimisest ja teatud erialade puhul see kindlasti nii ongi. Eakate ja noorte tööhõivet ei tohi teineteisele vastandada, sest need vanuserühmad ei konkureeri enamasti samale tööle.

Leidub neidki tööandjaid, kes eelistavad palgata just eakamaid inimesi, kes on noortest palju kohusetundlikumad ja korralikumad töötajad, sest nad tunnevad kella ja peavad kinni kokkulepetest. Vanemate inimeste elukogemus ja tööharjumus kaalub sageli üles noorte kiiruse ja õppimisvõime. Seega tuleks meil luua toetav keskkond eakate tööjõu osaajalise kasutamise soodustamiseks.

55-70aastastele mõeldud tööturumeetmed erinevad samuti noorematele inimestele pakutavatest teenustest. Paljud selleealised soovivad jätkuvalt eneseteostust töö kaudu, kuid vajavad selleks täiendusõpet. Elukestva õppe programme peab piisama eakamalegi vanuserühmale.

Mu emal on mulle alati üht-teist südamele panna ja õpetada, isegi nüüd, kui mul enda arvates on vanust ja tarkust küll. Aga ma suhtun alati tema arvamusse respektiga, sest inimesel, kes on suutnud pakkuda oma lastele ja lastelastele tervet perekonda, julgustavat eeskuju ja kodusoojust, on nii väärtuslik elutarkus, et seda peab kuulama ja arvestama.

Kogu ühiskond ainult võidaks sellest, kui me oskaksime senisest rohkem elutarkust kuulda võtta ja põlvkondade vahel sidet hoida.