/nginx/o/2010/03/17/333735t1ha4ba.jpg)
Üks tont käib metsas ringi ning külvab paanikat ja segadust. Rahvafolkloorist teame, et kuri karu või tige hunt käis lapsi-naisi hirmutamas ja kariloomi kimbutamas. Tondi tänapäevaseks vasteks on saanud ülbe Reformierakond politiseeritud keskkonnaministeeriumiga, mis on asunud jahimehi kimbutama.
Jahimeeste kimbutamise all pean ma silmas keskkonnaministeeriumi tagahoovis valminud jahiseadust, mis võtab jahimeestelt igasuguse võimaluse oma seisukohti kaitsta.
Kuidas teisiti saaks mõista jahimeeste seltsi tegevjuhi Hegne Lumpi appikarjet: “Enam kui 9000aastane Eesti jahitraditsioon seisab silmitsi oma võimaliku lõpuga: metsa ja ulukeid küll jagub, küttide eetika on paranenud, ent probleemid peituvad hoopis mujal.”
Olen nõus, et muutuvas ajas vajavad seadused nüüdisajastamist. Samuti olen harjunud pidama kaasamist ja diskussiooni seaduste, poliitikate ja arengukavade väljatöötamise elementaarseks osaks.
Kategooriliselt olen aga vastu Reformierakonna suhtumisele “kellel võim, sellel õigus” ja “need, kes ei ole meie poolt, on meie vaenlased”.
Elu on näidanud, et Reformierakonna tõemonopolis kahtlejaid tabab karistus. Nimelt peatas keskkonnainvesteeringute keskuse nõukogu ajakirja Jahimees rahastamise, kuna väljaanne kritiseeris keskkonnaministeeriumis valminud jahinduse seaduseelnõu.
Keskkonnaministeeriumi väite, et uus jahiseadus ehitati kirikuna keset küla, lükkab ümber tõsiasi, et eelnõu kirjutamine usaldati vaid ministeeriumi karjääriametnike kätte ja kõrvale lükati kõik nimekad spetsialistid.
Hoiatav lask jahindusajakirja suunas sundis vaikima jahindusteadlased ja jahinduse eestvedajad. Selles virvarris on agarad poliitikud unustanud peamise: jahinduse eesmärgi.
Juba esimese eestikeelse “Jahinduse käsiraamatu” autor, diplomeeritud metsateadlane Franz Reidolf tõdes: “Kuid nüüd, kui kõigis kultuurriiges on ajakohase metsa- ja põllumajanduse tõttu ulukite elutingimused tunduvalt halvenenud, võimaldab rahuldavate tagajärgedega jahti pidada ainult sel jahimehel, kes kannab talle kuuluvail jahimail elutsevate ulukite eest vajalist hoolt ja teostab kaitset, sest praegustes oludes ei saa ulukid enam ilma jahimehe avitava käeta edukalt sigida ega areneda. Neil asjaoludel on nüüdisaja teadliku jahimehe tähtsaimaks ja õilsaimaks ülesandeks või kohustuseks jahiloomade-lindude eest hoolitsemine, kuna seejuures peab jahipidamise kui niisuguse tahes või tahtmata jätma tagaplaanile.”
Eesti jahindus on siiani arenenud normaalses rütmis. Nii riik kui jahimehed kandsid hoolt tulevaste põlvede eest, säilitades ja arendades ulukipopulatsioone. Uue jahiseaduse eelnõu seab paraku esiplaanile maaomanikud, kellest enamik ei ole jahindusega kokku puutunud.
Tõsise probleemi ette satume, kui jahipidamise õigust hakkavad määrama suurmaaomanikud (RMK, metsa- ja kinnisvarafirmad) ja väikemaaomanikel kaob igasugune kaasarääkimise õigus peale selle, et nad võivad oma maal jahipidamise keelata.
Seni on ulukeid peetud peremeheta varaks ning jahipidamise reeglid on olnud kooskõlas avalike huvidega, mistõttu küttimist on saanud endale lubada kesisemagi sissetulekuga jahimehed.
Reformierakond tahab seevastu kehtestada jahirendi, mis muudab jahipidamise vaid jõukate härrade eralõbuks ja jätab suure tõenäosusega koju ligi poole 16 000 jahimehest.
Kas keskkonnaministeerium tõesti soovib oma räige reformikavaga hävitada pika traditsiooni ja kõrge kultuuriga jahinduse? Riik peaks ju olema lepitaja ja lahenduste otsija, mitte probleemide looja.
Eelnõule saab pidurit tõmmata, selleks peavad kõik osalised rahumeelselt maha istuma, näitama üles head tahet ja kokku leppima. Vaevalt soovime näha, kuidas ühel päeval kogunevad üldiselt rahumeelsed jahimehed keskkonnaministeeriumi või Stenbocki maja ette meelt avaldama.