Suur-Pärnu tähendab ennekõike koostööd

Foto: PP

Ametliku nimega “Pärnu linna ja lähiümbruse võrgustikke siduva teemaplaneeringu koostamine” ehk rahvapäraselt “Suur-Pärnu planeering”, mille konsultandid siinkirjutajad on, tegeleb kõige muu kui omavalitsuste liitmisega ja sellest on Pärnu Postimehe veergudel juttu olnud.

Suur-Pärnu teemaplaneeringu esmane eesmärk on tõsta Pärnu linna regioonis inimeste elukvaliteeti, seda ennekõike teenuseid ja transporti senisest paremini korraldades. Oluline on kogu piirkonnale vajalike ühiste arendusprojektide, näiteks kiire rongiühenduse või Lottemaa perepargi käimavedamine ja infrastruktuuride (teed, vee- ja kanalisatsioonitorustikud) rajamine. Eks üritata buumiaastatel nihu läinud planeeringuidki üle vaadata. Mis valesti, see uuesti!

Kuidas planeerida valglinna?

Pärnakad kasutasid suvepealinna head mainet, tegid oma (ranna rajooni) korterid rahaks ja said selle eest põllu peale või metsa alla mitu korda suuremad omaette elamised. Tahab ju iga eestlane endale maja metsa või mere ääres. Nii kerkis 2000ndatel naabervaldadesse üsna eklektilisel moel ridamisi elamukvartaleid.

Paljud kolinud on hiljem kirunud arendajaid, vallavalitsusi ja ehk enda lollustki, sest uued majad ei olnud pahatihti varustatud vajalike võrkudega (tänavad, kanalisatsioon) ja saada ei olnud mingeid teenuseid. On küll linna lähedal, aga tööle, poodi ja lapsi kooli ja huviringidesse vedada tuleb ikka autoga, sest buss kas ei käi või käib harva. Kasvavad ummikud on suurte remontidega suvel autojuhtide elu põrguks teinud.

Nii on mõnigi poole kohaga peretaksojuht võtnud aja ja kulude kokkuhoiu huvides arutluse alla linna tagasikolimise. Seda ajendavad tõusev bensiini hindki ja vahepeal vähenenud tulud üldjuhul eeslinnaperes tarviliku kahe auto ülalpidamiseks.

Tegelikult sattusid suurde jamasse arendajadki, kes ju lootsid, et hea aeg jääb igavesti kestma, ja on nüüdseks ridamisi pankrotti läinud. Arendusprojekti vedamine tundus algul imelihtne: krundi maa ja saa rikkaks. Tegemata jäi aga sageli kõik see, mis arendusalale elukvaliteedi annab: avalikud haljasalad, teed, teenused, uute bussiliinide või liinimuutuste suhtes kokkuleppimine. Lahtisi otsi peavad nüüd kokku sõlmima vallavalitsused, mille poole uppuvate majade või põhjatute-pimedate tänavate elanikud pöörduvad.

Ju on kõigil kinnisvaramulli vigadest midagi õppida ja loodetavasti peetakse avaliku võimu poolset planeerimist, et tulevasi probleeme vältida, edaspidi oluliseks tööks ega püüta reeglitest nõukogude aja kombe kohaselt mööda hiilida. Küll tuleb kogu Pärnu piirkonnas neid reegleid ühtlustada ja eelisarendada alasid, kuhu ühiskonnale mõistliku hinnaga saab tagada teed, bussiliikluse, koolid, lasteaiad ja muud teenused.

Valglinnastumine ehk kontrollimatu eeslinnastumine, mis Pärnu ümber 2000. aastate keskel toimus, on Euroopas-Ameerikas olnud teema eelmise sajandi algusest, kui auto jõudis tänu Henry Fordile massiliselt keskklassi kasutusse. Nagu siingi juhtus, läksid elamumaaks head põllumaad ja looduskaunid metsatukad, kuni kinnisvaraga hangeldamine ja suur ülepakkumine viis sügavasse majanduskriisi.

Kui brittidel kulus tegusa planeerimissüsteemi käivitamiseks üle 30 aasta ja jänkid ei ole mõnes osariigis selleni siiani jõudnud, siis Eestis õpiti enne sõda kiiresti ja 1930ndatel rakendati üsna karmid ehitusmäärustikud. Taasiseseisvudes õnnestus meil aga turu-usust sedavõrd lolliks minna, et ei mallanud oma head kogemust kasutada. Vähe oli valdu, kus kaine mõistusega üritati ehitustegevust buumi harjal ohjata.

Arendamise tuhin ja kerge teenistuse lootus viisid selleni, et kinnisvaraäriga liitusid tööstusettevõtjadki. Pärnu õlletootjale saigi see saatuslikuks. Unistati Lepa torni laadis pilvelõhkujaist. Linn tegi samal ajal vea, monopoliseerides maamõõdistamise, pidurdades arendusi, mis olid loogilised, aga võimulolijate isiklike huvide vastased, ja hoidis planeeringualase asjaajamise märksa keerukama ja aeganõudvamana kui valdades. Nii kolisid linnapiiri taha, kus asjaajamine lihtsam, elanike kõrval ettevõttedki, kuid sinnagi ei pääse töötajad autota. Ummik sai kahesuunaline ja kortermajade muruplatsid pargiti porimülkaks: autode arv on kolme-neljakordistunud.

Probleemne oli seegi, et Pärnu linn lasi arendajate survel kaubandusel koonduda Riia maanteele, eriti Papiniidu risti. Sinna kärutas nüüd enamik Pärnu linnast ja maakonnast sisseoste tegema, tekitades Via Baltical pudelikaela. Kaubahallid ja Port Arturi kvartali kaubanduspindade laiendamine suretasid omakorda välja linna südameks oleva Rüütli äritänava. See on põhjustanud pärnakate ja puhkajate üsna laialdase pahameele.

Minge Rüütli tänavale ostma midagi kvaliteetset või restorani lõunatama. See pole võimalik. Pärast kella 18 on tänav inimtühi. Kellele meeldiks osta puhkust hüljatud kesklinna? Rand ja spaad on küll toredad, aga need üksi ei kutsu linna korduvalt külastama, vaja on sumistamise kohtagi.

Jamad ei ole selleks korraks läbi. Linnade lähitagamaa on kõikjal maailmas tihenenud. Kui praegu elab Pärnu lähivaldades umbes 15 000 inimest, siis 20-30 aastaga on reaalne selle arvu kahekordistumine. Pärnu kinnisvaraturul käivitus suvel soomlaste kolmas tulemine ja eestlane tahab jätkuvalt elada oma majas metsa ääres.

Nii et ainuke võimalus kogetust veel suuremat jama ära hoida on nutikalt planeerida. Ja seda saab teha vaid omavalitsuste koostöös.

Transport ja teenused

On selge, et linnaga võrreldava kvaliteediga teenuseid eeslinnas pole ega tule. Ennekõike puudutab see koole, spetsialiseerunud kauplusi, teatrit, restorane ja muid suurt tarbijate hulka eeldavaid teenuseid. Neid on mõistlik pakkuda Pärnus.

Gümnaasiumid saab tasemel välja arendada üksnes linnas, rääkimata kutse- ja kõrgharidusest. Põhiosa regiooni töökohtadestki asub linnas ja jääb sinna. Linnas töötavad kõrgepalgalised valgekraed on just need, kes Mai rajoonist mere ja metsa äärde kipuvad. Seega: transpordi parendamisest pääsu ei ole. Küsimus on aga, millega meist enamik liigub. Kas autole on alternatiiv jalgratta ja/või hästi sidustatud regulaarse ühistranspordi näol?

Ilusa ilmaga sõidaksid ilmselt paljud inimesed linna äärest tööle ja kooli jalgrattaga. Kuid rattateid on seni välja ehitatud tükati. Näiteks on neid kavandatud või ehitamisel valdadest linnapiirini, aga ei jätku Pärnus. Iga ilmaga saaks rakendada “pargi ja sõida” skeemi, mille puhul lähivalla keskuses asub turvaline parkla, kuhu tööinimene jätab auto või gümnasist ratta, astub bussi ja on lehte-raamatut lugedes ummikuta 10-15 minutiga kesklinnas. Kriitilise pilguga tuleb üle vaadata busside marsruudid. Ühistransport ei peaks toimima traditsioonide, vaid elanike tegelike elu-, õppimis- ja töökohtade järgi. Liinid peaksid omavahel olema sidustatud, ümberistumine olgu ladus ja piletisüsteem ühtne.

Veel parem, kui eeslinnakeskustes Audrus, Saugas, Tammistes, Sindis, Paikusel ja Uulus oleksid lähestikku põhi(alg)kool-lasteaed, et lapse saaks üle ukse õpetajate hoole alla anda, kaubandus-teeninduskeskus, et õhtul töölt tulles söögipoolist osta või soengut teha, ja kohvik-restoran-kultuurikeskus, et meelt lahutada ja seltsielu elada.

Niisugune keskus on kujunemas Paikusel ja ülejäänud valdades tasuks sealt malli võtta: reserveerida maad ja asuda läbi rääkima maaomanike ja teenusepakkujatega. Sellist Euroopas väga populaarset teenuste samaaegset hajumist linnastus ja koondamist vallas eesmärgiga vähendada autokasutust nimetatakse polütsentraalseks planeerimiseks.

Edaspidi on elamu- ja ettevõtlusalad tark koondada kobarasse olemasolevate keskuste ümber. Üleüldse võiks eelisjärjekorras täita elamumaad, kus juurdepääs teenustele on tagatud ja infrastruktuur korras. Samal ajal ei tohi vallakeskusi mõistagi liiga tihedaks ehitada: ruumi peab jääma rohelusele, metsaelukatele, seentele-marjadele ja tervisesportlastele-koerajalutajatele.

Oluline on Pärnu tihendamine, uusi elamualasid annaks kenasti paigutada linna. Eriti hõre ja kole on jõe vasakkallas. Ühtlasi tuleks hoida Pärnu rannajoone püsielanikke ja kavandada suvituskortereid-maju valdade asustuse sisse, et kahandada suvilapiirkondade turvariske.

Suured ühisprojektid ja võrgud

Kogu Pärnumaad ohustab rahvastiku vähenemine. Pärnu võib suvepealinnast ja regioonikeskusest taanduda igavaks puhke- ja pensionäride linnaks. Tugevast regioonikeskusest on võitnud nii pärnakad, naabervallad kui ääremaad, ikkagi teenused ja riigivõim lähedal saada. Vaid tugev, hea teenuste ja oskustööjõu valikuga keskus on ahvatlev investoreile.

Kogu Pärnu piirkonna tulevase edu määrab aga ettevõtluse areng. Rakendada on vaja tuhanded töötud. Tarvilised on nii Pärnu piirkonna müügitöö, koolitused ja arendustoe pakkumine ettevõtluse käivitamiseks kui investeeringud infrastruktuuridesse. Kas ei peaks koondama omavalitsuste ja maavalitsuse mitu arendustööd tegevat bürood ja osakonda näiteks Pärnumaa ettevõtlus- ja arenduskeskuse alla suureks professionaalseks löögirusikaks? See oleks Euroopast fondidest enama projektiraha hankimise eeldus ja tugevdaks läbirääkimisvõimet regioonis tegutsevate ettevõtete ja välisinvestoritega. See ei ole küll kõnealuse planeeringu ülesanne, kuid institutsionaalset võimekust suurendamata ja finantse koondamata on raske ette kujutada suurte ühisprojektide kiiret teostamist. Ja neid leidub!

Kui Pärnu regiooni keskusena püsib ja siit hakkab jõudma rongiga alla tunniga Tallinnasse, on vist ratsionaalne välja arendada linnaterminal ja raudteeharu hoopis Räämale ja jalakäijate sild kesklinna. Pärnu spaadele ja ülejäänud turismiettevõtetele ning nii-öelda peenematele tööstustootjaile looks konkurentsieelise tšarter- ja kaubalennujaam kiireks ühenduseks Venemaa ja Põhjamaade metropolidega.

Senisest märksa jõulisem peaks ühistöö olema ettevõtluse strateegiliste tulevikuharude, nagu tervise- ja sotsiaalhoolduse mahu laiendamisel ja võtmeprojektide, näiteks Loode-Pärnu tööstusala ja Lottemaa perepargi väljaarendamisel ja turundamisel.

Kogu Pärnu piirkonnale oleks kasulik võrguettevõtete tegevuse koordineerimine ja koormamine. Vee- ja kanalisatsioonisüsteemid on hästi automatiseeritavad, mistõttu kasvavate tööjõukulude puhul on Pärnu reoveepuhasti suurt reservi arvestades ratsionaalne koondada suur osa naabervaldade varustamisest AS Pärnu Vee alla. See tagaks monopoli ühisel ohjamisel mõistliku hinna.

Mastaabisäästu annaks kogu Pärnumaa bussiliikluse juhtimine ühest keskusest nagu Harju- või Järvamaal, ühine prügiveo korraldamine, kaubanduspindade, kergliiklusteede ja linnalähedaste puhkealade planeerimine-projekteerimine-ehitamine, energiatootmise (sealhulgas taastuvenergeetika, soojajaamad ja tuulikupargid) koordineeritud kavandamine ja ühtsete reeglitega hariduse, spordi- ja huvihariduse ning arendustöö, ruumiplaneerimise ja keskkonnakaitse korraldamine.

Tegelikult saaks Pärnu linnal olla Eestis palju kandvam roll, nagu tal oli 1990ndate algul. See tuleb ise kätte võidelda. Ümberkaudsed vallad peaksid rollivõtmist igati toetama, sest linna tuntusest ja edust võidavad nemadki. Edukusest investeeringuid kaasata sõltuvad kõigi siinse regiooni elanike töökohad ja kokkuvõttes omavalitsuste jätkusuutlikkus. Seni kuni puudub maakondlik omavalitsus, on omavalitsuste koostöö vältimatu ja planeering tehtava kokkuleppimiseks hea tööriist. Kasutage seda!