Kaupo Meiel: Moneyfest*

Foto: Andres G. Adamson

Olla kunagi vaiksetel õhtutel võib-olla Dikanka, võib-olla Arhangelski lähedal ikka kõneldud üht vana muinasjuttu, mille kulminatsioonis tuul ulus, küünal vilkus ning Ivan ja vanamees jagasid raha. Kopkas jäänud üle ja tüli olnud suur. Täpselt ei mäleta, kuidas Ivan ja vanamees dilemma lahendasid, ilmselt raiusid kopika pooleks ja rikkamaks ei muutunud sellest kumbki.

Raha üle vaidlevad tööandjad ja töövõtjad iga päev kogu demokraatlikus ilmaruumis. Vahepeal sõditakse, siis jälle lepitakse ja töö läheb edasi. Arenenud mõistuse järgi peaksid mõlemad asuma samas paadis ja aru saama, et kui paati palju kõigutada, läheb see põhja ning upuvad mõlemad. Vähem arenenud piltmõtlemise kohaselt on kõik tööandjad vereimejad, kõik töötajad aga laisad ja lohakad nagu Oskar Ohakas (olenevalt vaatepunktist) ning sõda peabki käima.

Naljakas sõda, milles kahureid pole kasutusele võetud, kuid muusad on sellest hoolimata vaikima sunnitud, käib Eestiski. Mõne nädala eest jõudsid avalikkuse ette tööandjate keskliidu ettepanekud Eesti elu edendamiseks ehk “Tööandjate manifest 2011-2015”, mis tõmbas endale hulga kriitikat ja muutis tööandjate eestkõneleja Enn Veskimäe vaata et Eesti vihatuimaks meheks.

Muidugi sisaldab tööandjate manifest punkte, mille väljakäimist võinuks rohkem kaaluda ja kogu asja põhjalikumalt seletama. Kuid kahe silma vahele on kippunud jääma see, et tegu pole sugugi tööandjate esimese manifestiga, nimelt eelnes sellele “Tööandjate manifest 2007-2011”.

Juba eelmises manifestis seisis, et “Piiratud ressursside tingimustes tuleb valmistuda osalise õppemaksu kehtestamiseks, nähes samal ajal ette finantsabi majanduslikult kehvas olukorras õppurite toetamiseks”. Viimane manifest seega taasteavitab juba teada mõttesuunast.

Samuti seab eelminegi manifest eesmärgi ”viia sotsiaalmaksukohustus tööandjate ja töövõtjate vahel pariteetsetele alustele, muutes sotsiaalmaksu vähemalt 50% ulatuses töövõtja maksuks”. Viimases manifestis on eesmärk edasi liikunud: panna sotsiaalmaksu maksma ainult töövõtjad. Eeltooduga võiks see tähendada soovitud tulemuse saavutamist, nõudes rohkem, lootes tegelikult saada pool.

Tööandjate manifest, milles mainitud eesmärkideni suure tõenäosusega kunagi ei jõuta, pole seega mingi ime. Ükskõik, kui ülbeid, julgeid ja egotsentrilisi ettepanekuid selles tehakse. Tähtis on, et tekiks sisuline arutelu nende punktide üle, mis seda väärivad. Kuid vahetult enne riigikogu valimisi pole suurt mõtet seda loota, sellist arvamust ilmestas eelmisel nädalal rahva ette paisatud niinimetatud töötajate manifest, mille eestvedajaks Sotsiaaldemokraatlik Erakond ja toetajateks eri ametiühingud.

Vereimejatest tööandjatel oli vähemalt nii palju aega, et oma mõtteid pikemalt tutvustada ja lahti rääkida, kuid sotsid ja nende sõbrad seda endale lubada ei saanud, sest võimalust töötava rahva vaenlastele otsustavalt vastu astuda tuli kasutada kiiresti. Paraku meenutab tulemus hüüdlauseid või kaudsõnalist ja kiiruga kokkuklopsitud valimisplatvormi.

Töötajate õhukese manifesti punktid “Nõuame riigivõimult ja tööandjatelt ausat juttu ja asjade arutamist ning antud lubaduste ja sõlmitud kokkulepete täitmist” ja “Töölepingu seaduse apsud tuleb parandada, eriti ebaõiglase palgaviivise ja muus osas” kõlavad pehmelt öeldes õõnsalt.

Tööandjate ja töövõtjate esindajad, olgu siis nad kutsutud või isehakanud, peavadki sellisel moel Moneyfest’i. Ühed tahavad, et neil rohkem raha oleks, teised jälle, et neil. Ongi nagu Ivan ja vanamees, ainult selle vahega, et praegu pole eriti võtta raha, mida jagada. Kui, siis üksnes see õnnetu kopikas.


* Moneyfest on ingliskeelne sõna, mis koosneb sõnadest money ehk raha ja fest ehk festival ning hääldub kui “manifest”.