/nginx/o/2010/09/21/436603t1h37bb.jpg)
Võisime 16. septembri Pärnu Postimehest lugeda, et Pärnu linnas käib asjalik arutelu kultuuri teemadel. David Oistrahhi festivali esindajadki oleksid linnavalitsuse korraldatud nõupidamisest meelsasti osa võtnud, kui (väidetavalt) saadetud kutse või info nõupidamisest oleks meieni jõudnud.
Lugedes ajalehti, jääb mulje, nagu oleks käimas kultuurirevolutsioon. Eelmisel aastal räägiti seoses Tallinna kammerorkestriga genotsiidist. Nüüd on käsil ilmselt omakohus. 10. septembri Eesti Päevalehes kirjutab Andres Laasik (www.epl.ee/artikkel/583295): “Kui mina oleksin kultuuriminister, kardaksin ma pärast Neeme Järvile ei ütlemist saada tänaval tappa Vardo Rumessenilt või Priit Kuuselt, aga tõenäolisem on kambakas mõlemalt.”
Suhtumine kultuurisse on meie riigis muutunud. Ühest küljest oleks ta nagu kõige tähtsam, meie Nokia. Samal ajal on kultuur esimene, mille pealt kokku hoida. Mõistan, et tühi toob tüli majja. Loomingulisi ideid jätkub meil paljudel, kuid küsimus on: kuidas neid finantseerida ja milliseid otsuseid langetada?
Üldiste kehvade majandusolude tõttu kiratseval Pärnu kultuurimaastikul ringi vaadates tekitab küsimusi linnaorkester, eelkõige selle haldamine. Ühelt poolt on linnapeal kindlasti õigus, et orkester on meile vajalik, kuigi Tallinn saab endale lubada vaid 15-liikmelist keelpilliorkestrit. Pärnu soovib omale aga märksa suuremat koosseisu, ehkki juba eelmisel sajandil rääkisime linna muusikanõukogus, et orkestri tööd tuleb korraldada kammermuusika printsiipidest lähtudes. See oleks ökonoomne ja tõstaks mängijate professionaalseid oskusi. On meeldiv lugeda, et praegune orkestri juhtkond selles suunas töötab.
Teine küsimus on orkestri töö korraldamine. Kuidas seda teha, filharmooniaga või ilma? Sama tegevust oleme riigis näinud nii kauges minevikus kui üsna hiljuti. Muusikakollektiivide eraldamine, seejärel taasliitmine meenutab väga Krõlovi valmi, kus oskamatu kvartett istus küll nii, küll naa, kuid tulemus sellest ei paranenud.
Päevselge, et Pärnu-suguses väikelinnas ja minimaalse kultuurirahaga tasuks teha üks hea ja väike asi, mitte seada eesmärgiks kulukat ja tarbetult suurt orkestrit, millele lisanduks kontserdiorganisatsioon. Seda saavad endale lubada suured linnad ja riik tervikuna.
Oistrahhi festival on tänulik, et kultuuriminister ja Pärnu linnavalitsus kinnitavad oma kõrget hinnangut Oistrahhi festivalile ja soovivad, et see jätkuks raskete aastate kiuste. Paraku on heast suhtumisest üksi vähe abi.
Eesti riik on kultuuriasutuste eelarvet vähendanud ligikaudu kümme protsenti, Oistrahhi festivalile eraldatud toetus on aastast 2008 vähenenud koguni 90 protsenti ehk 20 korda. Loodame, et siin saab linn olla abiks meile ja ülejäänud Pärnu suve korraldajatele. Oistrahhi festivali korraldajad on tänulikud eelmise riigikogu Pärnust valitud saadikutele, kes oma koordineeritud tegevusega tagasid riigi toetuse suunamise Pärnusse ja selle kaudu Euroopa raha toomise meie linna. Praegusel riigikogu koosseisul ja meie saadikutel on veel üks võimalus näidata end samavõrra suutlikena, mitte lubada Oistrahhi festivalil nagu mitmel muul suveüritusel Pärnust lahkuda.
Kultuuriministeerium on korduvalt rõhutanud vajadust määratleda Pärnu linna valitsejate kultuuriprioriteedid, et riik saaks neid paremini toetada. Sellist informatsiooni polevat ministeeriumile seni esitatud. Oistrahhi festival lõpetab käsil oleva Euroopa Liidu kultuuriprojekti (mille abil oleme korraldanud kaks majanduslikult eriti rasket aastat Pärnus festivali) kaheosalise festivaliga: jaanuaris 2011 Euroopa kultuuripealinnas Tallinnas ja aprillis 2011 Helsingis.
Praegu otsime partnereid, kellega koos kirjutada kultuuriprojekte ELi raha toel ja kes oleksid nõus osalema nende omafinantseerimises.