Kuidas Rahvarinde idee idanema pandi

Kalju Suure foto Rahvarinde asutamiskongressist 1.-2. oktoobril 1988 järgib tollaseid lehefoto tavasid. Toonased delegaadid üle Eesti mäletavad, et tegelikult oli Tallinna linnahallis meeleolu palju särtsakam. Foto: arhiiv

Ühel päeval pani bibliofiil Olaf Esna toimetuses lauale priske käsikirja Ülo Mäelt. Muude materjalide hulgas sisaldas see üpris huvitava kronoloogilise kirjelduse Eestimaa Rahvarinde idee sünnist teostumiseni. Mäe kirjapandust selgub, et Edgar Savisaar on RRi idee isehakanud isa. Rahvarinde asutamiskongressist möödub oktoobri algul 22 aastat.

Pea kaks aastat tagasi, aprillis 2008 paigaldati Tallinnas Uus 28 mälestustahvel tekstiga ”Eesti taasiseseisvumine algas siit. Selles majas asus 1988-1994 Eestimaa Rahvarinde peakontor”.

Mäe arvates vastab tahvlil tõele ainult teine lause, kuna esimene on vaieldav.

Maalehe eelmine peatoimetaja Sulev Valner on seisukohal, et tegemist on kehva keskerakondliku katsega kogu vabaduse tooja au endale võtta. Olid ju selleks ajaks toimunud fosforiidisõda, Hirvepargi miiting, loomeliitude pleenum, tegutses Eesti muinsuskaitse selts (ML 17.04.2008).

9. augustil 2003 meenutas kunagine Žiguli teeninduskeskuse direktori abi Ülo Mäe Postimehes, kuidas ta põhjendas 1988. aasta talvel Edgar Savisaarele RRi loomise vajadust.

Ometi vastas Savisaar Valneri küsimusele ”Kellelt pärineb Rahvarinde loomise esmane idee? Millal see sündis?” umbmääraselt, et ”idee hõljus õhus juba mõnda aega” (ML 10.04.2008).

Ajakirjanik Allar Viivikule on Savisaar vastanud, et RRi asutamise ettepanek sündis spontaanselt, enne 13. aprilli 1988 ”Mõtleme veel” telesaadet ei arutanud ta seda kellegagi, see oli spontaanne (SL Õhtuleht 12.04.2008).

Osalesin tudengina selles saates ja võin kinnitada, et saates osalejatega Savisaar RRi ideed tõesti ei arutanud. Kuna tegemist oli mammutsaatega, oli selles vahepeal paus ja saate teises pooles käiski Savisaar RRi kaardi kaamerate ees lauale.

Heinz Valk: ”Minule teadaolevalt on Rahvarinde idee autor praegune Pirita südameliidu esimees Ülo Mäe” (vastused Õhtuleht On-line’i küsimustele 22.02.2008).

Mäe kirjutab toimetusele, et valmistas RRi loomist ette juba 1987. aastal.

Rahvarinne – rahva ühislooming

25. veebruaril 1987 algatas Juhan Aare ETV saatega ”Panda” fosforiidisõjana tuntuks saanud rahvaliikumise.

25. mail asutati arhitekt Ignar Fjuki vedamisel loominguliste liitude kultuurinõukogu. Ülo Mäe hakkas tegutsema selle nimel, et arendada kultuurinõukogu Rahvarindeks.

Aastail 1978-1980 oli Mäe õigusteaduste doktori Eduard Raska juhendamisel kiitusega omandanud sotsioloogia programmi. Raska rääkis Ungari, Tšehhi ja Saksa DV Rahvarindest kui poliitikas osalemise vormist. Nüüd kulus see marjaks ära. Oma mõju oli Lech Walesa ja Solidaarsuse tegevusel Poolas.

Mäe töötas sel ajal Žiguli teeninduskeskuses ja kohakaaslasena Eesti Raadio segakooris. Esimene mõttevahetus RRi teemal toimus autoteeninduse arvutikeskuse juhataja Jaan Jäätsiga 29. mail 1987.

Juunis 1987 kirjutas Mäe luuletuse ”Me sünnimaa on hädaohus”. Sissejuhatuses oli olukorra kirjeldus: ”Me sünnimaa on hädaohus, suur vägivald ja ülekohus siin lokkab punalipu varjus …” Lõpus näitas autor väljapääsu: ”Me rahvas kindlamalt veel astu okupandi võimu vastu! Kui ühte koondame kõik jõud, jääb õitsema me koduõu. Et selleks garantii saaks kindel, kõik osalegem Rahvarindes!”

Juuni keskel toimus RRi-teemaline arutelu tollase pedagoogilise instituudi prorektori Lembit Türnpuuga. Kavandati plaani keelemehe Mati Hindi kaitseks EKP keskkomitee ideoloogiasekretäri Rein Ristlaane vastu.

Autoosad olid suur defitsiit. Peaaegu iga päev käis Mäe jutul mõni kultuuriinimene. Kellele oli vaja uut akut, kellele kardaaniristi või kumme. Jutu sees küsis Mäe arvamusi RRi kohta. Mõtet toetati. Professorid Jüri Variste ja Harald Uibo tulid niisama juttu ajama, innustama, et asi saaks tehtud.

Varistelt pärineb 1987. aasta augustist (enne Hirvepargi miitingut) mõte kutsuda XXI üldlaulupeole ÜRO esindajad, et rahvusvaheline üldsus hakkaks meid paremini mõistma ja meie püüdlusi toetama.

Mäe: ”Edgar Savisaar ei näinud sel perioodil Rahvarindest veel undki. Ta ise uinus sügavas stagnaunes. 20. märtsil 1987 trükki antud raamatus ”Võitlus noorsoo pärast” propageerib ta klassipositsioonilt marksistlik-leninlikke seisukohti, nõukogulikku elulaadi.

11. jaanuaril 1988 ladumiseks antud raamatukeses ”Revolutsioon jätkub” tsiteerib Savisaar korduvalt Leninit, Engelsit, NLKP parteikongresside materjale. Rahvarindest ei sõnagi …”

14. oktoobril 1987 tutvustas Mäe Pegasuse kohvikus RRi ideed kultuurinõukogu liikmele kirjanik Arvo Valtonile. Lepiti kokku, et Mäe esitab oma mõtted paberil. 5. novembril juhtunud autoavarii tõttu läks RRi visand sõiduki remondi ajal kaduma.

Võitlus idee esmaesitamise eest

Ajakirjanduses käis tol ajal elav mõttevahetus nelja mehe isemajandava Eesti (IME) ettepaneku üle. 1988. aasta algul helistas Mäe ühele selle autoritest, ENSV riikliku plaanikomitee osakonnajuhatajale Edgar Savisaarele. Kohtumisest tundmatuga ei olnud Savisaar huvitatud.

Mäe: ”Jutt käis ”läbi lillede”. Soovitasin tal tugineda marksistlikule õpetusele üksikisiku ja rahva osast ajaloos: luua rahva kaasahaaramiseks organisatsiooniline vorm ja kõrvaldada tagurlikud üksikisikud. Alles siis saab Eesti isemajandamise idee ellu viia. KGB pealtkuulamise kartuses ei saanud ju avalikult öelda, et tuleb luua Rahvarinne ja EKP juhist Karl Vainost lahti saada. Sellepärast kasutasingi marksistlikku terminoloogiat.”

Mäe esimene silmast silma kohtumine Savisaarega toimus 3. märtsil 1988 Žiguli teeninduses Kadaka tee 72a, kus Savisaar lasi remontida oma sõiduautot VAZ-2108 numbriga Ž 94-13 EH.

Mäe: ”Põhjendasin talle vajadust organiseerida kultuurinõukogu baasil Rahvarinne. Savisaar lubas ise sel teemal kultuurinõukogu inimestega rääkida. Ta teatas, et suundub plaanikomiteest tööle Mainorisse, ja andis oma koduse telefoninumbri.”

6. märtsil 1988 kutsus Boriss Kurašvili nädalalehes Moskovskije Novosti üles moodustama NSV Liidus kas demokraatlikku liitu või rahvaliikumist perestroika toetuseks.

Mäe: ”Lugesin Kurašvili artiklit meie venekeelses tehnikaosakonnas ja informeerisin Savisaart. Jõudsime järeldusele, et targem on ära oodata loominguliste liitude juhatuste ühispleenumi tulemused. Loomeinimeste ”narkoosinui” paralüseeris enne RRi väljakuulutamist Karl Vaino. Oli vaja ta vaid maha võtta.

6. või 7. mail kohtusingi sel teemal Tõnismäel Jaak Allikuga, et parteiveteran Hendrik Allik läheks selleks Moskvasse. Allik oli haiglas, Moskvasse sõitis EKP Tallinna linnakomitee I sekretär Enn-Arno Sillari. Kas meie kohtumise tulemusena, ei oska öelda.”

Mai keskpaiku tuli Savisaar Mäe juurde arutama massiürituse korraldamist. Laulva revolutsiooni “avalahing” toimuski 17. juunil 1988 lauluväljakul.

Juuni teisel poolel tutvustas Mäe Savisaarele VAZi autokaupluse juristist juhatajat, RRi tugigrupi juhti Hardo Rätsepat.

Rätsep mäletab, et nad kohtusid kolmekesi tema kabinetis terve suve jooksul.

Arutati, kuidas aidata RRi loomisel Leedut ja Lätit, et me Igor Gräzini koostatava uue põhiseaduse projektiga endale ”päitseid pähe ei paneks”. Samuti seda, kuidas käituda interliikumisega, et ”kompaksime piire ja pilli lõhki ei puhuks”.

Savisaar on väitnud ajakirjanik Alo Lõhmusele, et ei oska Mäe kohta midagi öelda, sest suhted temaga olid episoodilised (Postimees Extra 20.09.2008).

Mäe on kohtumistest Savisaarega alal hoidnud Savisaare allkirjaga teateid. Näiteks kirjake 29. augustist 1988: ”Püüan ka ise lähipäevadel tulla! Parimate tervitustega Edgar Savisaar.”

Kõige muu kõrval andis Savisaar peaministrina Mäele autoostu loa. Miks? Kas juhututtavale, ”mehele metsast” saadetakse parimaid tervitusi, tullakse tema juurde nõu pidama?

Mäe usub, et Savisaar soovib ennast näidata Rahvarinde esmase idee autorina. Selleks on ta 16 aastat hiljem raamatus ”Peaminister” mängu toonud stalinistist inseneri Niina Andrejeva, kelle vanameelseid toetav artikkel ajalehes Sovetskaja Rossija 13. märtsist 1988 olevatki saanud tõukeks RRi loomisel. Oma 1988. aasta kirjutistes ja kõnedes (isegi RRi asutamiskongressi kõnes) ei maini Savisaar Andrejeva nime kordagi.

Raamatus ”Rahvarinne 1988” on Andrejeva kirjutise ilmumise kuupäevaks märgitud hoopis 13. veebruar 1988. Miks?

Andrejeva seisukohad tehti pihuks ja põrmuks juba enne Rahvarinde väljakuulutamist Pravdas. Sellest kirjutas Rahva Hääl 8., 9. ja 10. aprillil 1988.

Kui Andrejeva kirja poleks avaldatud, kas Rahvarinne oleks jäänud loomata?

Savisaar ei taha tunnistada Mäe seotust RRi loomisega. Jutt on siiani ümber nurga ja umbmäärane, et ”sedalaadi ideedega tulid toona välja kümned inimesed”, ”Rahvarinde nime leidmisel oli samasugune roll veel paljudel inimestel” (Postimees Extra 20.09.2008).

Mäe: ”Kriitilisel 13. jaanuari hommikul 1991 helistasin Savisaare abile Rein Koovile, et Tallinna on vaja kutsuda Boriss Jeltsin ja suhtlemiselt meedia vahendusel rahvaga tuleb kõrvaldada eksalteeritud ja paanilise häälega Feliks Undusk, vältimaks inimesi paanikasse ajamast. Jeltsin oli juba kutsutud, Undusk kõrvaldati.

6. septembril 1991 tunnustas NSV Liidu riiginõukogu Eesti iseseisvust. Savisaar tuli lennukiga Moskvast, pidades seda oma elu kulminatsiooniks.”

”Kell 19.40 Tallinna lennujaamas. Ülo Mäe Estonia teatrist pärgab valitsusjuhi tammepärjaga” (Õhtuleht 7.09.1991). Miks ikkagi Mäe?

Savisaar on möönnud, et ”asi polnud selles, kes idee välja käib, vaid kes selle praktiliselt ära teeb”.

Mäe: ”Ma pole kunagi pretendeerinud praktiliseks ärategijaks. Kõigepealt tervislikel põhjustel. Juba kümme aastat varem olin trauma tagajärjel jäänud ühe neeruga, hoogu kogus õigel ajal avastamata jäänud ”infarktimehhanism”.

Ülekannet Balti riikide diplomaatilisest suurvõidust, Molotovi-Ribbentropi pakti tühistamisest 24. detsembril 1989 Moskva Kongresside palees olin sunnitud kuulama Mustamäe haigla infarktipalatis.

Rahvarinde loomine ja tegevus oli rahva ühislooming. See andis lõpliku hoobi NSV Liidu lammutamiseks. Tuleb nõustuda Marju Lauristiniga, et RR ei oleks kujunenud tõeliseks rahvast ühendavaks liikumiseks, kui Savisaare kõrval poleks olnud Mati Hinti, Ignar Fjukki, Heinz Valku, Liia Hännit, Peet Kaske ja muidugi Rein Veidemanni ja Marju Lauristini ennast. Samuti Alo Mattiisenit oma isamaalauludega.

Aga kõigepealt oli vaja algideed, mõtet. Seda Savisaarel endal ei olnud.

Praktilise tegevuse edukuse aluseks on õiged ideed õigel ajal, küllap siis leidub tegijaidki. Hea idee õigel ajal on tugevam armeedest.”

Eestimaa Rahvarinde perestroika toetuseks asutamiskongress toimus 1.-2. oktoobril 1988 Tallinna linnahallis.

Ülo Mäe vabas Eestis

18. veebruaril 1992 püüdis Ülo Mäe Estonia teatri talveaias auku pähe rääkida Eesti meestelaulu seltsi (EMS) juhatusele, et sügisestel riigikogu valimistel osaletaks oma nimekirjaga. EMSi juhatuses arvati, et nende ülesanne on ainult laulda.

14. mail 2002 tegi Mäe missioonitundega suurärimehele Aadu Luukasele ettepaneku organiseerida enda ümber Eesti elu kujundav intellektuaalne jõukeskus. Luukasest saigi hiljem Ühiskondliku Leppe Sihtasutuse algatajaid ja juht.

Mäe on kümme aastat juhtinud ühiskondlikus korras Pirita südameliidu tööd ja laulnud Eesti õpetajate meeskoori tenorirühmas. Tema sulest pärineb ülevaatlik teise Nõukogude okupatsiooni tegelikke põhjusi ja põhjustajaid käsitlev artikkel ”Teherani-Jalta lepingud õigustühiseks. On viimane aeg loobuda kaksikmoraalist välispoliitikas” (Maaleht 23.02.2006).