Poja suhe viis ema šokiseisundisse

Foto: Andres G. Adamson

Ema Mari pole enam esimeses nooruses, aga käib endiselt tööl. Pensionieas on see suur asi. Pealegi elab ta koos täiskasvanud pojaga: vähemalt on seltsi. Uus peremudel, aasitakse sellist seisu. Ühel päeval viis aga poja suhe Mari šokiseisundisse.

See, et poeg Anton tüdrukuid majja ei too, on Marit juba ammu ärevusse ajanud. Poisiga sellest juttu tehes saab ema vastuseks õlakehituse ja näoilme: ei huvita, meil niigi hea küll ja niipalju kui naist vaja, ikka saab.

Mari oma kasvatus pärineb ajast, mil kahe inimese suhet peeti pühaks, mil kodus tuli ära kannatada kõik ebameeldiv ja seda kiivalt varjata. Abikaasa, kes ta väikese pojaga maha jättis, paistis teist meelt: kui arm lahtunud, lase jalga. Ja mees laskiski. Ehk ei julge poeg naist võtta seepärast, et nägi pealt ema kannatusi, mis last üksi kasvataval naisel alatiseks kaaslaseks. Aga Mari igatses lapselapsi. Vaatas tänaval omavanuseid lapsekäru lükkamas, hinges kadedus volksamas.