/nginx/o/2010/09/21/436615t1h1eff.jpg)
Seni on jahipidamine toimunud möödunud sajandi 70-ndatel välja kujunenud jahiseltside kaudu, mille juhtideks üldjuhul valiti kohalikku elu tundvad ja loodust armastavad jahimehed. Peale on kasvanud uus põlvkond jahimehi, kes vanu traditsioone jälgides on kohanenud muutunud omandisuhetega. Üldiselt võib jääb mulje, nagu polekski vaja midagi ümber korraldada. Paraku on elus nii, et seadusteta ei saa ja halvad seadused tekitavad probleeme, mis omakorda põhjustavad järgmisi.
Ulukikahjustused on läbi aegade olnud probleem, mille lahendamine jahiõigust omava maaomanikuta ei ole mõeldav. Eesti erametsaliit on tellinud juriidilisi ekspertiise, milles on otsitud võimalust ülemääraste ulukikahjude korvamiseks.
Paraku on tulnud leppida teadmisega, et nõuet ei tasu esitada jahimaa kasutaja ega riigiasutuse vastu, sest seadusandja on jätnud vastutaja määramata.
Põhiseadusest tulenevalt annaks muidugi alustada pikaajalist protsessi riigi vastu, kuid see on liialt aeganõudev ja kulukas, võrreldes tekitatud kahju suurusega, ja saadud kogemust on tülikas edaspidi praktikas kasutada.
Üle nelja aasta tagasi tegid metsaomanike ja talupidajate esindajad ettepaneku muuta jahiseadust. Nägime ette metskitse ja metssea nimetamist väikeulukiteks, kellele jahi pidamist korraldab seadusega lubatud korras iga maaomanik ise. Siis soovitas riigikogu keskkonnakomisjon oodata jahinduse uue arengukava valmimist, sest selle koostamisel arvestatakse väidetavalt kõikide osaliste huvidega.
Uuringutele tuginedes ja asjatundjatega arutades leidsid arengukava koostajad, et meie jahinduse põhiväärtused on ulukipopulatsioonide soodne seisund ja pikaajalised traditsioonid.
Mõlemad on tekkinud tänu suurulukite suhtes kehtestatud üsna suurtele jahipiirkondadele (vähemalt 5000 hektarit).
Samal ajal seati eesmärk, et maaomanikele tuleb tagada senisest paremad väljavaated jahiõiguse realiseerimiseks ja õigusaktidega luua tingimused, kus pooled sooviksid kokku leppida ulukite põhjustatud kahju lubatud ulatuse suhtes.
Kuna arengukava seadis põhimõtteliselt täiesti uued eesmärgid ja arvestada tuli riigi jahipiirkondade vähendamisega kaasnenud muutustega, tegi keskkonnaministeerium pooltele ettepaneku alustada jahiseaduse eelnõu koostamisest.
Regulaarsed kohtumised ja arutelud keskkonnaministeeriumis nõudsid kannatlikkust ja üha uusi järeleandmisi. Nii mõnigi piirav säte tekitas pahameelt maaomanike hulgas.
Teisel pool külvas segadust jahimaa kasutamise eest võetava tasu suuruse määramata jätmine ja selle ümber tekkinud hirmujutud rikaste huvist rakendada jahipidamine oma äritegevuse vankri ette.
Suurte jahipiirkondade ja maaomanike jahiõiguse kokkusobitamine on jahinduspoliitika põhiküsimus. Seda saab teha ainult päevapoliitikaüleseid kokkuleppeid sõlmides. Seepärast kutsume jahimehi jätkama arutelu ja koostama seaduseelnõu, mis võimaldab ning vajadusel sunnib maaomanikke jahimeestega kokkuleppeid saavutama ja sellekohaseid lepinguid sõlmima.
Algamas on järjekordne jahihooaeg ja looduses märkame senisest rohkem punaste vestidega jahimehi metsateede ääres kütiliini seadmas või kuuleme jahikoera kilkamist.
Aga karjääripoliitikuid, kes konkurente rahumeelsete jahimeeste Toompeale kutsumisega ähvardavad, tahaks hoiatada, et meie hulgas võib leiduda selliseid võimulepürgijaid, kes oma sisimas eesmärkide saavutamise tarvis isegi inimjahiloale alla kirjutaksid.