Ranitsa-ristiretkest määruseni

Astrid Hindriks. Foto: PP

Tarkusekuul on meedia tähelepanu all olnud terviseameti sihtuuring, mis tõdeb, et õppurid kannavad kooliteel sootuks raskemaid ranitsaid, kui haridusseadustikus kehtestatud normid ette näevad. Hale on vaadata, kui väiksed lapsed nagu koormaeeslid kooli lähevad ja sealt tulevad.

Masu vähendas Pärnus liinibusside arvu, seega on bussis varasemast rohkem rahvast ja end täiskasvanute vahele pressides suureneb seisva koolijütsi ranitsa kaal veel.

Kuidas üldse jõuti selle määruseni? Eelmise aastatuhande viimasel aastal oli näha, et ühiskond on tasakaalust väljas. Oma jõu suurendamiseks kirjutasid Pärnumaa naisteühendused 22. veebruaril 1999 alla koostöölepingule, et üheskoos juhtida probleemile tähelepanu. Piisab dokumentide lehitsemisest, et panna kokku teekond määruseni.

Ranitsaga riigikokku

Esimese probleemina ümarlaual tõstatati koolilapse raske ranits. Kaalusime Pärnu koolides 2. klassi lapsi ranitsaga ja ilma. Nende andmete analüüsi tulemuste ja sama päeva 2. klassi lapse koolikotiga vurasime 27. aprillil 1999 buspiltsitäie naisteühenduste esindajatega Tallinna, et kohtuda riigikogu liikmetega ja anda neile reaalset koolikotti katsuda. See oli 20 kilogrammi kaaluva tüdrukukese kaheksakilone ranits. Ehk sama suhe, kui 100 kilogrammi kaaluv täiskasvanu veaks iga päev tööle ja koju 40 kilogrammi raskust seljakotti.

Riigikogus kogunesid kõik naispoliitikud Valgesse saali, kus valgustasime oma sihtuuringut, taastusraviarst Mare Koort tegi ettekande raske ranitsa mõjust laste tervisele. Iga riigikogulane sai katsuda lapse rasket ranitsat.

Tulemus: riigikogu naisteühenduse nimel tehti haridusministrile järelepärimine, millele ministril oli kohustus riigikogu puldis vastata. Seda võib lugeda määruse eostamiseks.

Lapsed kergema ranitsa eest seismas

Et ranitsa raskuse probleem unustuse hõlma ei vajuks, tegime lastekaitsepäeval, 1. juunil 1999 Pärnus Rüütli platsil avaliku pereürituse, kus lapsed olid aktiivsed osalejad nii kooliteest ettekandeid esitades kui plakateid ”Minu ranits on raske” kandes.

Panime lastega kokku seljakoti president Lennart Merile. Presidendi kaalu me täpselt ei teadnud, pika arutelu tulemusel hindasime selleks tinglikult 85 kilogrammi. See tähendas, et munakividega täidetud seljakott kaalus 34 kilogrammi.

Siis marssisid lapsed, oma ranitsad seljas, ja kaks täiskasvanud meest presidendile mõeldud munakive tuubil seljakotiga raekoja saali. Seal kirjutasime Lauri Laose juhtimisel üheskoos president Merile märgukirja oma raske ranitsa kohta.

Kiri läks munakividega täidetud seljakotti ja edastati presidendile. E-kirjaga tuli presidendilt vastuküsimus: ”Kas tõesti on ranits nii raske?”

Uus meeldetuletus tuli lastelt raske ranitsa suhtes 2. oktoobril 1999 Pärnumaa naisteühenduste korraldatud poliitikamessil, kus Pärnu ühisgümnaasiumi 4.c klass tegi ristiretke, sest uued raamatud olid varasemast veel raskemad. Nad saatsid peaminister Mart Laarile postkaardi isetehtud värsiga oma ranitsast. Keegi vastust ei saanudki. Lapsed pole ju valijad ja nad võib tähelepanuta jätta!

Nüüd saab juba kronoloogiliselt järjestada: 18.11.1999. Märgukiri neljale ministrile (Mart Laar, Tõnis Lukas, Eiki Nestor, Katrin Saks). Ei vastanud Eiki Nestor.

29.04.2000. Pärnus arutelu rahvastikuministri nõuniku Mare Ainsaarega.

12.05.2000. Kiri presidendile, haridus- ja sotsiaalministrile. President ja sotsiaalminister vastasid. Haridusminister ei vastanud.

1.09.2000. Tarkusepäeval uus märgukiri.

Probleemile lahendus ehk piiride kehtestamine

Lahendus tuli haridusministri 20.07.2000 määrusega nr 27, kus määratleti õpikute ja töövihikute piirkaal. Sotsiaalministri määrusega nr 36 (27.03.2001) on kehtestatud piirid ranitsa raskusele eri vanuseastmetes. Meie võitlus kergema ranitsa eest oli kandnud vilja.

Enam poleks tohtinud trükkida üle normi kaaluvaid õpikuid, koolidel oli võimalus otsida lahendusi, kuidas õpilased saaksid kaks õpikut: üks kooli, teine koju. Ja haridusministeerium oleks pidanud mõtlema sellise õppeprogrammi peale, kus lapse koolipäev lõpeks kella helisemisega ja kodus ei peaks enam tuupima. Täiskasvanu ei lähe ju koju oma põhitööd tegema!

Ranitsa-ristiretke lõpetamine

Tegime ülevaate ranitsa-ristiretkest naisteühenduste esindajate kohtumisel 9. oktoobril 2001, kuhu kutsusime Pärnu ühisgümnaasiumi direktori ja ristiretkel osalenud klassi juhataja Merike Rahtma, et lastele üle anda peaminister Laari saadetud portfellikujuline tort.

Lõpetuseks

Õpikute raskuse piirmäära kehtestamine oli kodanikualgatus, mille viisid ellu Pärnumaa tublid naisteühendused. Õpetaja Rahtma ja tema klassi õpilaste abita poleks ranitsa-ristiretk nii värvikas olnud. Loodan, et sellest klassist on sirgunud õpilased, kes oskavad hinnata kodanikuaktiivsust ja usuvad, et nad võivad maailma paremaks muuta. Pärnu meedia oli meile kogu aeg toeks.

Nüüd, kui piirmäärad on kehtestatud, saab juba nõuda nende määruste täitmist. Ärgem siis unustagem, et üheskoos rahvapoliitikat tehes muudame maailma paremaks!