Minu lapsed kaotavad kodu

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy

Tahan rääkida oma loo, kuidas oleme sattunud lootusetusse seisu oma eluga. Süüdi ei ole selles justkui keegi, aga siiski on läinud nii, et minu lastel pole juba mõne päeva pärast mingit kodu.

Algas kõik juba aastaid tagasi, kui 1994. aastal invaliidistus üliraske trauma tagajärjel minu noorem poeg. Sinnamaani tavaline pereelu muutus siis täielikult. Haige lapse eest hoolitsemine võttis kogu minu hingejõu, ei jäänud enam midagi teiste laste eest hoolitsemiseks ega suhtesse panustamiseks.

Poja isa valis kergema tee ja panustas alkoholile, mulle ei jäänud sedagi, mina pidin võitlema ellujäämise eest. Sai sellel teel tehtud igasuguseid otsuseid, õigeid ja valesidki, aga edasi minna ju tuli ja edasi me läksime.

Märksõnad

Tagasi üles