Reene Kollomist sai Pärnu elanik möödunud sügisel: Hiiumaalt pärit naine elas aastaid Tartus, kui ootamatu ja kaunis elumuutus sundis elukohta vahetama. Kollom töötas varem tanklas operaatorina ning oli klienditeenindamise tõdedega tuttav.
Ärisse kutsub magus lõhn
25. september 2010, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pärnus aga polnud tööd võtta. Naine võttis end töötukassas töötuna arvele. Elukaaslasega Pärnu tänavaid tundma õppides pani Reene tähele, et ainus linna sõõrikubaar asub südalinnas. Tartust leiab neid rohkem, eriti selliseid kohti, kust sooje pontšikuid kaasa saab osta. Mõte hakkas idanema.
Firmajuhtimine oli Kollomile uudne teema ja nii läks ta veebruaris ärikoolitusele, kus sai ülevaate raamatupidamisest, majandusest ja ärijuhtimisest. Keskeriharidusega naise arvates andis õpe talle nii teadmisi kui enesekindlust. Ta leiab, et koolitusel võinuks äriplaani koostamist detailsemaltki õpetada. Kollomil oli äriidee olemas, paljudel koolitusel osalenutel aga mitte. Äriplaani kirjutas ta täiesti ise ja on selle üle väga uhke.
Osaühingu Sõõrikutegijad loomisel nagu tulevase ettevõtte asukoha otsinguilgi oli toeks elukaaslane ja praegu tundub, et koht Lepa keskuses sai valitud õige. Ettevõtlustoetuse eest osteti pontšikute tegemise aparaat ja ruumi sisustus. Suvi möödus tasapisi ja stabiilselt. Reklaami on tehtud ainult kohviku akendel ja kliendid on tunnistanud, et ärisse sisse astuma kutsub kõige enam ootamatult tänaval ninna tungiv magus lõhn. Peale Kollomi askeldab müügileti taga vahetustega veel kaks naist, kes saavad palgatoetust tööturuametist.
“Ma ei tunne Pärnus kedagi. Rohkem kui tutvused loevad julgus proovida täiesti uues valdkonnas ja positiivne mõtlemine. Ma poleks kunagi arvanud, et valmistan inimestele toitu,” lausub Reene Kollom lahke naeratusega.