Palgatööline sõltub liiga palju teistest

Silja Joon
, kultuuritoimetuse juht
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
“Olen enda üle uhke, et äriplaaniga hakkama sain. Tahan jätkata ise, läheb siis, kuidas läheb, ” tõdeb Ülo Soomets.
“Olen enda üle uhke, et äriplaaniga hakkama sain. Tahan jätkata ise, läheb siis, kuidas läheb, ” tõdeb Ülo Soomets. Foto: Urmas Luik

Ülo Soomets on Toris kasvanud elupõline fotograaf, kel pilditegemine olnud korraga nii töö kui hobi. “Olin palgatööline fotostuudios, mis lõpetas tegevuse 2006. aastal. Siis olin kolm aastat fotograafiast eemal,” räägib ta. Et leib oleks laual, läks mees tööle elektroonikatehasesse. Seal pidi harjuma kellast-kellani-distsipliiniga ja sai mõelda, aga südamele see töö ei olnud. Aasta eest oli firmas koondamine ja Soometsal tuli tööturuameti abi kasutada.

Vaatamata teadmisele, et koondamine on viimastel aastatel igapäevane nähtus, oli see teade Soometsale ootamatu ja lõi jalad alt. “See teade võttis minult kindlustunde. Oma nahal on see ikkagi valus läbielamine,” pihib mees. Järgnes töötukassa ettevõtluskoolitus, mis osutus asjalikuks ja värskendas teadmisi. “Mul oli selge, et fotograafia on minu tee. Oskan ja soovin seda teha,” lausub ta.

Ettevõtlustoetuse saamine oli nagu loteriivõit. Selle eest tahab Soomets osta rajatava stuudio valguspargi. Fotovarustus on mehel olemas ja ta loodab alustada ettevõtmist pangalaenuta. Ruumid leidis Soomets Ülejõel endises gildi majas, kus peagi lõpeb remont. Ülejõel pole praegu ühtki fotostuudiot ja tõenäoliselt tuleb palgata abilinegi, sest fotograafiamet tähendab väljakutseid sündmustele.

Inimene peab elama 50aastaseks, et lõpuks aru saada: palgatöölisena sõltud alati peremehest, tõdeb Soomets. Ja kinnitab: “Olen enda üle uhke, et äriplaaniga hakkama sain. Tahan jätkata ise, läheb siis, kuidas läheb.”

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles